Timo Talvik: raamatud, mida ma ise koolis olles lugesin, jätsid mulle enamast mõru maitse suhu

Timo Talvik Foto: Erakogu

Laura Loolaid uurib blogis Rajunaut, kuidas sündis Timo Talviku värske raamat «Sulid ja sulased». Romaanis on Talvik põiminud eestlaste sajandite taguse eluolu ja mütoloogia. Sündmused saavad ootamatu lahenduse ja põnevust jagub romaani viimase leheküljeni.

Alustame põhilisest. Sul tuleb romaan. Kuidas see juhtus?

Olen elu aeg rohkem või vähem kirjutanud, aga selle vastuse jaoks tuleb minna aastasse 2019. Täpsemini teise novembrisse, kui mind tõmmati pooljuhuslikult NaNoWriMo (romaani kirjutamise kuu) sisse.

Ma polnud valmistunud. Mul polnud plaani. Mul oli vaid napp idee luua maailm, mis oleks sama defineeritud kui Dungeons&Dragons, kuid põhineks eesti mütoloogial. Õigupoolest oligi eesmärk pigem katsetada, kas ma suudan sellist meie mütoloogial põhinevat lugu luua ja selle põhjal äkki siis teha koduse lauamängu. Lõppu ma igatahes jõudsin ja lauamängu ei teinud.

Oli see esimene romaanikatsetus hea? Ei, aga mingi potentsiaal seal ehk oli. Kuna ma kuulutasin valjult, et ma nüüd kirjutan, siis tõmmati mind järgmisel aastal Reaktorisse kirjutama. Selgus, et mingi oskus nagu on, aga vaja oli ka toetavat ja julgustavat käehoidmist.

Kui november taaskord paistma hakkas – mitte Rehepapi, vaid kirjutamiskuu oma – võtsin ette plaani uuesti romaani kirjutamist proovida. Seekord ma ka valmistusin.

Ei, ma ei teinud romaani kondikava. Ma lugesin, et saada õigele lainele. «Eesti rahva ennemuistsed jutud», «Kalevipoeg», «Rehepapp», Juhan Jaik, Matthias Johann Eisen ja mitmed teised andsid omajagu ideid, mida ma kenasti märkmikusse kirja panin. Lisaks kuulasin ja vaatasin kõike, mida ma eesti mütoloogia kohta leidsin (näiteks 1996. aasta ETV saade «Kommentaare eesti mütoloogiale» ja ööülikooli «Rahvusmütoloogia ja Kalevipoeg»).

Kui november kohale jõudis, oli mul suur hunnik materjali, millest inspiratsiooni võtta, loo algus kummalisest poisist nimega Kärp ja pealkiri «Sulid ja sulased».

Timo Talvik, «Sulid ja sulased». Foto: Raamat

Kuhu ja kuidas see lugu edasi läks, seda ma siis veel ei teadnud ja ausalt öeldes ei teadnud ma seda veel järgnevad mitu aastat, kui ma loo lõpuga üht- ja teistpidi katsetasin. Viimaks andis õige lugu ennast kätte ja jõudis nüüd ka kaante vahele.

Selle loo nii-öelda kütuseks on terve pinu imetoimelisi esemeid. Seleta nüüd ausalt lahti, mis sul seal täpselt on ja mida miski teeb!

Imetoimelisi esemeid on omajagu, kuid väga paljud saavad ka vaid vilksamisi mainimist – näiteks erinevad võlukivid, mida meie muistendites on oi kui palju. No mida sai ühel talumehel ikka üle olla kui mitte kive.

Loetledes seda, mis raamatus on:

Kuradi kuld – (kuigi raamatus päris sellist väljendit ei kasutata) kuldmünt, mis hüppab taskusse tagasi. Peaks olema muinasjuttudest tuttav.

Nõiakivi – auguga kivi, millest läbi vaadates näeb rohkem kui palja silmaga.

Maa-aluste võlukivid – muudavad omaniku soovi ja peale puhumise peale kuju.

Tondiraamat – lubab surmatonte juhtida ja kutsuda ka kiire tondikaariku, kuid on oht, et kasutab sinu elujõudu. Pärineb muinasjutust.

Imeveski – auguga kast, mis jahvatab. Taaskord vanast heast EREJst

Puugikott – puugi põhjatu kott, mille suurus ja raskus ei muutu. (Vaata ka D&D lemmik nodihoidja Bag of Holding.)

Rammujook – keedis, mis turgutab. Vana hea rahvameditsiin.

Piksekivi – kivi, mis kaitseb välgu eest. Kindlasti töötab. Vähemalt pole keegi rääkinud, et ei töötaks.

Mehest-müts – teeb sinust teisiku.

Loomanahk (hundi, kärbi jne) – viskad selga ja jooksed loomana ringi. On oht, et sa ei oska enam tagasi tulla ja jäädki loomaks. Vana hea rahvaluule.

Nõiakera – oh see punane helendav kera, mida on kasvatatud maa-aluste valge vasika kõhus (tulevad juba meie «lõbusad» muinasjutud meelde?). Lubab sind ja sinu kaaslaseid keskkonda ära peita.

Kaarnakivid – väga vägised kivid. Midagi kaarnatega seoses.

Ma arvan, et enamik sai kirja ja ehk ka nii, et raamatu nautimist liialt ei segaks. Vilksamisi käib ka läbi kullast kirves, mis on Vetevanaga seotud, ning ka muud nipet-näpet nodi.

Kõige väekamad ja salapärasemad on muidugi «põhimissiooni» käivitajad ehk maa-aluste imekivid. Kaarnakivide kohta olen ma lugenud üksjagu, aga selliseid suuremaid väekive kohe ei meenu. Kuidas sa sellise kombinatsiooni leidsid?

Inspiratsioon nendele kividele tuli sellisest muinasjutust nagu «Kivialuste ristitütar» vanast heast «Eesti rahva ennemuistsetest juttudest». Seal olid need muidugi uhkemad ja ka mitte nii väga defineeritud. Samamoodi nagu Kärp pidin ka mina asuma nende kohta oma peas küsimusi esitama, et neid paremini ära kasutada. See on üldiselt üsna tavaline probleem meie muinasjuttudes – enamasti on väega asjade reeglid hägusad.

Mitte kõik nõidused ja asjad ei tööta nii, nagu neid Kärbile esialgu kirjeldatakse. Too mõni värvikas näide sellest, mida Tõivet kokku luiskab.

Täpse vastuse jaoks tuleks raamatut käes hoida, mida mul hetkel (veel) ei ole (Laural on. See on ebaaus.). Küll aga meenusid kohe Tõiveti toredad välja mõeldud kollid nagu lesimumm ja ribahuht – sai kirjutades ikka omajagu lustida.

Olendeid ja elukaid müttab loos üksjagu ringi. Kui osa neist tuleb kohalikest muistenditest tuttavad ette, siis paljud on sul ju ka ise välja mõeldud, kas pole? Kuidas sa neid kokku panid?

Kõige suurem lisa oli saba ja sarvedega inimesed ehk põrgulised. Lugusid, kus sarvilised ringi lippavad on omajagu, kuid ma tõin nad rohkem inimeste sekka, et maailma natukene kirevamaks muuta. Tunnistan, et algselt oli see mõeldud eelneva romaani lõpu järellainetusena, kuid näe, see eelmine romaan pole veel ilmavalgust näinud. (… kirjanikud ja nende kummalised maailmad, eksole). Põrgulised on siis inimlapsed, kelles on suts kuradi väge sees. See on visuaalselt nähtav ning sarvede mahaviilimine ei tööta.

Rahakollid pole kah päris muistendikraam, kuid kõigile «Nukitsamehe» filmist teada ja tuntud.

Ülejäänud on kas rohkem või vähem ikkagi muistenditest või muinasjuttudest võetud. No kui välja arvata kogu see krempel, mille Tõivet välja mõtleb.

Rõugutaja tütar oli üks huvitavamaid leide, mis viis mu sügavale kaevama ning andis omajagu inspiratsiooni. Sügavusest rääkides, siis maa-aluste asju leidub jutus küll, kuid neid ennast mitte. Sama kehtib ka härjapõlvlaste kohta. Seega erinevat rahvast on, aga paljuski peidus. Tundub nagu maailma osa, mida saaks laiendada.

Lisaks ei saanud ma teistmoodi kui pidin ka meie muinasjuttudest pärit sinised merilehmad sisse panema, et Milka šokolaadi lillale lehmale konkurentsi pakkuda.

Raamatus on sees ka mitmed kindlate alade/vägede esindajad, nagu näiteks Vetevana, Marumemm ja Ussikuningas. Neid liiga palju ei laiendaks, siis on lugedes huvitavam.

Imelised asjad, imelised olendid, väekamad suunamudijad, paar võlusõna ka otsa ja ma näen, et teksti vahelt välgub päris terviklik maagiasüsteem. Ma isegi ütleks, et üsna mängitav süsteem…

Midagi on, kuid see pole lõpuni välja töötatud. Samas pole see ka päris soft magic. Kindlasti saaks sellest midagi edasi arendada. «Sulid ja sulased» maagia saab suures plaanis jaotada kolmeks:

Nõidused.

Nõid on nagu nõid ikka, kes teab rituaale erinevate olukordade jaoks ning oskab kasutada luuda, pinki või isegi ahju lendava transpordina. Tal on palju teadmisi ja väge, kuid loitsud vajavad kindlaid tingimusi (näiteks mõnda saab teha ainult täiskuu neljapäeval). Nad on selles maailmas tasakaalustava jõuna, üksikud ja ettevaatlikud (loe: ohustatud).

Kusjuures, raamatus kirjeldatud rituaal kuradi munadega oli täitsa päris asi – üks vanamemm rääkis mulle sellest pikalt ja laialt. 

Laenatud vägi.

Kui sa ei õpi nõidumist, kuid siiski miskit imeväge kanda tahad, on võimalik hakata sulaseks. Sulaste eeskujuks on võetud meie muinasjuttude kolme veretilgaga kuradi-lepingud ja samas ka D&D Warlock. Vägi, mida nad «laenavad», on olevuse-spetsiifiline, näiteks saab Ussikuninga sulane muuta end maoks, salvata, liikuda hetkega erinevate kivide vahel ning pageda maakivi alla Ussikuninga peidupaika. Kuid selleks, et seda väge usinamalt kasutada, pead sa midagi ka oma isanda jaoks tegema. Ussikuninga sulase puhul on väe kasutamise tingimuseks toore muna söömine.

Sulasel peab alati olema kindel «väe sümbol» kaasas – see on otseühendus peremehega.

Maagilised esemed.

Juba eelpool nimetatud asjad, kuid neid on kamaluga veel. Peamiselt muidugi kive, sest noh…

Neljandana võib tegelikult lisada ka maagilised abilised nagu kratid, puugid, tulutoojad või aidatondid, kes on küll maagilised, kuid nende omanik ei pea seda olema. Kui esimesed neist täidavad lihtsalt käsku (ja kipuvad mõrvarlikuks kui tööd ei anta) siis viimased vajavad läbirääkimisoskuseid ja võivad olla isekad. Ka nende puhul peab taustal olema mingi leping, et nad sind aitaks.

Seega raamistik on nagu täitsa olemas, lisaks ka veel ilusasti mütoloogiline. Selleks, et asi mänguks muuta, tuleb seda rohkem defineerida ning numbritesse ja reeglitesse suruda.

Kui sa poleks ise D&D seost maininud, siis ma oleks kindlasti selle kohta küsinud! Sest isegi lihtsalt lugedes tekib täitsa tugev rollimängumaailmas sees olemise tunne. (Nii süstematiseeritud maagia kui tegelastüpaažide poolest.) Kui tõenäoliseks pead, et «Sulaste» tegevustaustal kunagi keegi teine ka oma tegelasi jooksutada saab? (Olgu see siis jutustavas või kirjutavas vormis, täringutega või ilma…)

Eks ma olen ka aastaid mänginud ja mängu juhtinud – see kõik jätab oma jälje. Ma loodan, et inspireerib ja saab. Mulle kohutavalt meeldiks, sest meie mütoloogia on äge ja ainulaadne, aga vajub vaikselt unustuste hõlma. Enamik tänapäeva noori teab, milline näeb välja goblin, kuid neil pole tihti aimugi kes või mis on kratt. Sellest on kahju.

Üks võimalus vanade lugude esile toomiseks on raamatud, kuid ka mängudel on oma osa. Näiteks rootsi mütoloogial põhinev õudusrollimäng «Vaesen» on viinud selle rahvakultuuri laiema publikuni. Ega ka meie noorte teadmised goblinite kohta tühjast kohast tule.

Meie rahvalugudes on veel väga palju avastamise ja mänguruumi. Kas mina olen see, kes sellise mängu loob? Kahtlen. Ajukuju on vale. Ma võin lugusid ja maailma luua, ehk isegi paluda mõnel illustraatoril pilte teha, aga numbriline tasakaal jääb minu ampluaast väljapoole.

Kellegagi koos oleks ehk tehtavam.

Läheme isiklikuks kah! Mina tunnen sind ikka ennekõike Zarvikuna ja juttude ilmumise puhul Hornetina, Zaavu pole ka päris võõras … Aga raamatu kaanel uhkeldab hoopis keegi Timo Talvik! Mis mees see niisugune on?

Aus. Seda on minu käest palju küsitud ning põhjusega. Ka ma ise kaalusin seda küsimust tükk aega.

Pseudonüüm on nagu puhver või alter ego, pehmendus sinu ja maailma vahel. Hornet saab katsetada, proovida, kirjutada isegi Erektorisse. Seda viimast ei teeks ma kunagi päris nime alt, isegi kui ma leian, et see on huvitav (kuigi punastama panev) väljakutse. Tim Hornet on aga eksperimenteeriv laborikirjanik.

Zarvik ja Zaavu (kuigi tänapäeval need Z-tähed seal väga ilusasti ei kõla) on lihtsalt hüüdnimed, mida ma olen julgelt kandnud enamiku oma elust. Piisavalt, et paljud isegi ei tea mu päris nime.

Miks siis läks päris nimi kaanele?

Olgugi et ma muretsen selle raamatu vastuvõtu pärast, olen ma selle alla pannud umbes neli aastat nokitsemist ning ma olen valmis selle töö vastukaja ilma puhvrita vastu võtma. Näha oma päris nime raamatu kaanel on kuidagi uhkem ning ajab kindlasti ka nimekaimu segadusse (lehvitab siinkohas sadulsepast Timo Talvikule, kelle videoõpetus on abiks olnud. Suur tänu, mees!).

Mis mees on Timo Talvik? Kui filosoofilist vastust sa tahad? Ilmne vastus on see, et mees, kes vajab enamasti kaitsekihti enda ja maailma vahel ning mitte ainult kirjutades.

Kunagi kirjeldas üks sõber mind kui kõige optimistlikumat ja depressiivsemat inimest ühes isikus ning ma usun, et see töötab endiselt.

Nüüd meenub, et jäi küsimata – kes tegelaskonnast su lemmik on?

Hea küsimus. Kõigis neis on mingi osa minust. Raskel hommikul olen ma Mauk, teatrilaval pigem Tõivet. Igapäevaselt rohkem nagu Kärp, proovides leida oma kohta suures maailmas.

Hingele kõige lähedam tegelane on aga Kaidi – puht isiklik järelhüüe kallile sõbrale, kes 2018. aastal manalateed läks. Jah, täiesti süüdimatult kirjutasin pühenduse teksti sisse peitu. Ei vabanda kah.

Ja lõpetuseks – kes on need lugejad, keda sa teosega loodad kõnetada?

Keda see kõnetab? Ausalt öeldes, ma ei tea.

Küll aga oleks ütlemata tore, kui see jõuaks kunagi kooli kohustusliku kirjanduse hulka, pakkudes ehk lustlikumat alternatiivi meie klassikalise kirjanduse vahele. Eesti raamatud, mida ma ise koolis olles lugesin, jätsid mulle enamast mõru maitse suhu. Mitte et nad oleks olnud halvad, lihtsalt ma ei tundnud üheski neis lootust – kõik oli alati halb ja masendav. Tihti ka väga aeglaselt edasi liikuv.

Ma ei taha öelda, et see romaan on nüüd nii super teos, et peaks Tammsaare kõrval istuma, aga kindlasti saaks lugeja siit mingi ülevaate eestlaste mütoloogiast ja eluolust ning selle lugemine võiks olla paljude jaoks põnev. Ma olen veendunud, et kõik inimesed loevad – sa pead lihtsalt andma neile midagi, mida on just neil huvitav lugeda.