Epp Petrone soovitab raamatut: nagu üks ajavaba ja ajuvaba õudusunenägu ja loen seda meeleldi veel üle!

Taavi Turk Foto: Jelena Rudi

Vedasin Taavi Turki raamatut «Minu Taani» kuude kaupa endaga kotis kaasas, lugesin algust mitu korda ja teadsin, et see on hea lugu, aga juhtus nii, et kinkisin aga jälle raamatu tee peal kellelegi ära, sain kirjastusest uue ja lugesin taas algust...

Niisiis mürakas mees, viikingi moodi, mitte sugugi selline, kellena tavaliselt moekunstnikku ette kujutame, ja tema eneseotsingud. Hea otsekohene väljenduslaad, detailisilm ja elamisjulgus, võib-olla ka liialdamisoskus. Raamatu alguosas on stseen sellest, kuidas ilma toimiva telefonita ja ilma täpse aadressiinfota Taavi otsib kusagil vihmas ja pimedas oma tulevast maja. Täiuslik düstoopia, wifit pole kusagil ja kortermajad on kõik ühtemoodi. Märja koera järgi haisev läbiligunenud kootud ürp seljas, jõuab ta lõpuks õigesse kohta ja teda nägevad tulevased korterikaaslased peaaegu minestavad. Kuna lugesin stseeni mitu korda, siis ma tean, et mõned detailid on sealt targu puudu, näiteks, kui pikalt ja mis kellaajal see kohutav otsing kestis. See on nagu üks ajavaba ja ajuvaba õudusunenägu ja loen seda meeleldi veel üle!

Taavi Turk, «Minu Taani: Eesti viiking trussikuid õmblemas». Foto: Raamat

Edasi algab Taavi tudengielu. Mul on elus tasapisi kätte jõudmas aeg, mil mu lapsed võivad sattuda vahetus(üli)õpilase rolli ja olen märganud, et loen seda elupoolt käsitlevaid raamatuid nüüd uue nurga alt. (Samamoodi läks ohutuli põlema näiteks «Minu Hongkongi» lugedes.) Ühiskorteris algavad stiilsed peod, noored õpivad ju moekunsti, kuidas seal saakski pidutseda mittestiilselt. Detailides avanevad näiteks haisud. Mismoodi võiks lõhnata diivan, kuhu kass pissida armastab? Milline võiks olla see suitsetamise-lodža, kus kassijunn ja kanepijunn kipuvad segi minema? Oeh, õnneks ei pannud nad stiilipeol bensiinitünni põlema!

Raamat läheb mõnusalt «Minu...» sarja lugude mustrisse, täiendades maailma mosaiiki, kuidas eestlased 21. sajandil on ilma näinud. Moekoolilugu, nagu «Minu London». Rahvusvaheliste tudengite galerii, nagu «Minu Jaapan». Heaoludüstoopiahetked, nagu «Minu Norra». On vähe neid «Minu...» sarja raamatuid, kust puuduks bürokraatia-peatükk (mulle endiselt meeldib neid lugeda, pole igavaks läinud, sest masinavärkides on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas hädas olla). Taani «linnuke peab õiges kohas olema» bürokraatialugudest läks mulle veel enam korda see, et Taani võileibades peab kõik õigel kohal olema. Minu põgus kokkupuude Taani ja Norra toidukultuuriga on mulle sama mulje jätnud: igal pool vahivad vastu võileivad ja täpselt samasugused võileivad! Nagu (enne moekunstnikku kokaks õppinud) Taavi ütleb: «Sealihapraega täidetud võileiva vahele käib hapukurk, hautatud punane kapsas, majonees ja sinep. Kui sulle punane kapsas või sinep ei meeldi, siis paha lugu küll, aga võileib on vanem kui meie ja sellega ei jamata.» Seda lugedes tundsin, et mina ei tahaks Taanis elada, see kollektivismi ilming oleks mul raske vastu võtta. Ja kindlasti häiriks mind see, kuidas kalendrikohaselt rutiinselt õigel päeval jooma ja lõbutsema peab. Ja see, kuidas raisatakse kaneeli ja pipart sünnipäevade puhul: mis mõttes inimene valatakse kilode kaupa kaneeliga üle? On ikka raiskajad! Muidugi, igas kultuuris on oma keskkonnavaenulikud elemendid, mõni neist igivana ja mõni värskelt kellelegi pähe tulnud ja viraalseks muutunud.

Aga raamatu lõpuleheküljel ootab lugejat, vähemalt mind, üllatus. Taavi on ilmselgelt isiksus, andekas hull, ise end egomaniakiks kutsuv kunstnik, ja ta on suutnud kogu loo niimoodi ära rääkida, et polegi aru saada ega ole ka eriti küsimust tekkinud sellest, «kummas tiimis ta mängib» (meeste puhul, kes moega tegelevad, on see tavaliselt kõige esimene küsimus). Nii et moodne raamat ja moodne maailm, sest see tõepoolest pole ju tähtis. Isiksus ja tema eneseväljendus on tähtsad. See, millist sadomasofetiš-moodi Taavi kooli ajal tekitas, ja kuidas tal oli kooli lõputöö presenteerimisel abiks 230 cm pikkune modell, saab raamatu fotopoognast vaadata!

PS. Ühe asja lisan. 1990ndatel töötasin koos legendaarse keeletoimetaja Helju Valsiga, kes hoidis au sees eesti omasõnu. Ta ütles alati, et meie sõna on «rühm» ja kui hädasti vahel vaja, siis (pärast muid sünonüüme, nagu salk ja punt) tuleb «grupp». Küll on kahju vaadata, mismoodi kasutatakse igal pool tänapäeval aina seda viimast, isegi ei mäletata, et on olemas ka «rühm». Ka Taavil oli moekoolis palju rühma/grupitööd ja isegi natuke sünonüümina ei näinud ma seal kasutatavat meie omasõna.