Kuidas mõjutaks sinu käitumist see, kui teaksid, mida tulevik toob?

Emily St. John Mandel. Foto: JiaHao Peng

Emily St. John Mandeli «Vaikuse meri» viib ajarännule inimlikkust ja inimkonda vaatlema. Teos sarnanes kirjaniku eelmise romaaniga «Klaasist hotell», kuna mõlemast leiab killustunud tegevuse, käänulised eluteed, otsused ja tagajärjed, rääkimata sellest, et raamatud jagavad ühiseid tegelasi. Etteruttavalt meeldis vastloetud romaan mulle enam, kuna sellest leiab rohkem lootust kui ängi ning sündmustikult on kindel trajektoor, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

1912/2020/2203/2401, planeet Maa & Kuu kolooniad. Edwin on noorim perepoeg, kes pagendatakse Kanadasse, kuna julges kahtluse alla seada ühiskonnanorme. Paul on helikunstnik, kes põimib oma loomesse kadunud õe vanad videod, mistõttu üks Vincenti kunagistest sõbrannadest teda otsima tuleb. Olive on Kuu pealt pärit kirjanik, kes läheb ajalukku raamatuga pandeemiast, mis kogus populaarsust täpselt enne uue surmatõve puhkemist. Erinevatel sajanditel elanud inimesed on seotud läbi ühe pentsiku hetke, mis on niivõrd kummaline, et tulevikust saadetakse ajarändur seda uurima.

Emily St. John Mandel, «Vaikuse meri». Foto: Repro

Emily St. John Mandeli raamatuid on raske kokku võtta, vähemalt neid kahte, mida ma lugenud olen, sest ta võtab ühe teema, olgu see siis Ponzi skeem või ajaränd, mida ta kasutab kogu ülejäänud loo kokku liitmiseks, samas kui liikumapanev jõud ise jääb teisejärguliseks. Luubi alt leiab ikka ja jälle inimeseks olemise rõõmud ja mured.

«Vaikuse meri» oli võrratu. Skelett moodustub ühest veidrast hetkest, mida erinevad inimesed paarisaja aastaste vahedega kogevad. Tegevus liigubki suurte ajahüpetega 20. sajandi algusest aastasse 2401 ja seejärel uute teadmistega varustatult mööda tuldud teed tagasi. Ulmelised elemendid aitavad kirjanikul esitada küsimusi inimloomuse kohta, aga lisaks on ta lasknud fantaasial lustida, et oleks aimu, milline üks kuu koloonia välja võiks näha. Kirjeldused olid mõnusalt napid, mõjudes nagu oleks Emily St. John Mandel ise pelgalt külaline Maa peal, kes jagab enesestmõistetavusega oma argist olmet, hõõrumata tulesid-vilesid nina alla. Elu Kuul ei ole utoopia, klantš ega võlts, vaid ajahambast puretud, ühtteist on kulunud või katki. Nautisin, kuidas väheste sõnadega pilt silme ette manati, ilma mingi vajaduseta lugu hunniku detailidega üle külvata.

Raamatupoes on «Vaikuse meri» eksinud ulmeriiulisse, kus naabrites võetakse appi teadus, et seletada nähtusi, püstitada hüpoteese, tõestada teooriaid. «Vaikuse meri» ei küsi, kuidas on elu Kuul võimalik ega süvene ka ajas rändamise kontseptsiooni. Neist paradoksidest räägivad teised romaanid. Ära vaeva pead sellega, kas tulevikku on võimalik muuta, vaid mõtle, kuidas mõjutaks sinu käitumist see, kui teaksid, mida tulevik toob. Kujutle, et tead täpselt, kuidas iga inimene, kellega kokku puutud, sureb, ja millal. Kas sa üritaksid kellegi saatust mõjutada? Mis siis, kui me elame hoopis simulatsioonis? Kas see on üldse oluline? Üks saatma jääv mõte, oli see, kuidas mõne sündmuse muutmise tagajärg võib suures pildis olla pisitilluke á la filmisari «Lõpp-punkt». Tuletan seda endale järgmine kord meelde, kui jälle eksin lõputusse oleksite nõiaringi, jään mõnda olnud olukorda peas ketrama.

Emily St. John Mandel, «Klaasist hotell». Foto: Raamat

Raamatut alustades ei olnud mul tegelikult aimugi, kuhu lugu tüürib. Kui mulle on üks kirjaniku teostest meeldinud, võtan meelsasti järgmised kätte ilma tagakaanega tutvumata. «Vaikuse meri» oli küll siit-sealt läbi käinud, aga piisavalt põgusalt, et ma ei osanud mitte midagi oodata. Esimese tegelase ehk Edwiniga ma kohe sina peale ei saanud, aga nii pea kui lugu jõudis «Klaasist hotellist» tuttavate tegelasteni, olin haaratud. Olin kuulnud, et Emily paneb oma raamatutesse detaile varasematest teostest, tekitades ühise universumi, aga üllatusin, kui tihedalt põimusid «Vaikuse meri» ja «Klaasist hotell». Kaks romaani peaks eraldiseisvalt ka loetavad olema, aga eelmise lugemine rikastas kindlasti seda elamust, eriti Vincenti tegelaskuju tundmine. Pealegi imestasin, kuidas «Vaikuse meri» justkui reedab, mis temaga teises juhtub. Ma ei kujuta ettegi, kas ainult viimast romaani lugedes oleks see jäänud emotsioonituks või segaseks? Selle pika jutu mõte on, et tasub alustada «Klaasist hotellist». Ise peaksin aga ette võtma kolmanda (õieti esimesena) eesti keelde jõudnud romaani «Jaam üksteist».