Sinijärv soovitab 3 väärika mehe mälestusteraamatut, millest tasub õppida

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kolme elukogenud mehe mälestusteraamatut.

«Kas parim on võimalik?» Koostanud Peeter Raidla. Foto: Raamat

«Kas parim on võimalik? Professor Raivo Vilu mõtterännakud» Koostanud Peeter Raidla

​Raivo Vilu on rokenroll, mis siis, et kaheksakend aastat nooreks saab juba. (Jah, Raivo, ma kirjutan noid luuletusi ikka veel edasi.) Teadlaste eludest pole liiga palju raamatuid tehtud, aga tasub teha. Vilu elu on nagu päramise poolsajandi Eesti ajalugu. Moskva ajad ja Läände suundumine, bio ja geo ja tehnokolb – ütle, mis, ja Vilu elus on see kogu võlus olemas. Ja tulemas! Sest ega see raamat mingi mälestuskivi ole, ikka maamärk pikal põneval rajal. Teadlase kaar ei katke ju iial, mõtted võetakse üle ja juttu jätkub kauemaks. Raivo Vilu on oma juttu jaganud mitmele põlvkonnale ning näha on, et võrsub ja kõrsub. Ma juba ütlesin, et Raivo Vilu on rokenroll. Ta oli seda juba nelikend aastat tagasi. Näikse etemaks minevat. Palju Õ!

«Mälestuste mosaiik. Kilde sõjast, pagemisest ja elust» Tõnis Tõnisson

Tõnis Tõnisson, «Mälestuste mosaiik». Foto: Raamat

Väga hea elukillustik, suurepärane formaat. Ei mingit püüelungi ega üritamust kirjutada suurt narratiivi – lihtsalt ausad ehedad tükikesed läbi kümnendite. On ilu ja on valu ja on elu, on lapsepilku ja vanainimese vaadet. Jama on ära jäetud, siiras sõna on sisse pandud.

Algupäraselt rootslaste keeles tehtud tekst, aga siseimeliselt puhas eestiasi. Üks paremaid mäluraamatuid me seesarnases kirjavaras. Napivõitu, ent tihe ja värvikas ja äärmiselt usutav. Üldse ei ole olulik, et autor on perekondliselt seotud kõige karmima eesti poliitikaga läbi aegade. Inimlik sõna inimeselt inimestele. Ja see toimib täiega.

Rasketest aegadest tasub lugeda. Kasvavad kergete aegade inimesed tugevamaks. Mine tea, kunas jõudsus marjaks kulub. Tõnisson toetab tublisti.

Andres Tarand, «Ülikool ja elukool». Foto: Raamat

«Ülikool ja elukool» Andres Tarand

Tüüaka vanataadi teine eluraamat. Ähvardab kolmandagagi. Lugeja rõõmuks. Edimbäne laskis lapsepõlve vallale, teises on täismeheaeg okupatsiooni viljastavates timgimustes, Tartu ja Antarktika ja Tallinn ja botaanikaaed, tavalise eestimehe elu. Kolmandasse köitesse lubatakse juba poliitikuelu. Eks me näe.

Sest nupumees oli ka Chamberlain. On ka Tarand. Sõrme juba suhu ei pista. Pikeevestid, kui keegi noid mäletab, kinnitaksivad sõnumit. Päevikupidamise ja kirjavahetuse abil saab tõhusa elupildi maalida. Ei ole ilukirjanduslik teos, ent kindlasti olu- ja elukirjanduslik. Väärikale mehele vägev tuul tiibadesse – ootame uuemate aegade hoogsat ja naksakat kirjelemist. Jõudu ja sarmi!