Lõbus ja lustlik lugu Kanaari saartest, milles poliitkorrektsusega pole üle pakutud

Arinaga, Gran Canaria. Foto: YuryKara/Shutterstock

Evelyn Karlsson kirjutab raamatus «Minu Kanaarid» enda Kanaaride eluetapist, mis algas sama suvaliselt nagu omal ajal minu oma.

Kanaaridega on lugu nii, et need on mulle üheks oluliseks arengukohaks olnud, kunagi 20ndate eluaastate keskel ehk umbes pool elu tagasi viis saatus mind sinna mitmeks kuuks (võib lugeda «Kas süda on ümmargune? 1. osa») ja ka hiljem olen sinna ringiga tagasi jõudnud. Kui silmad kinni panna ja korraks ette kujutada, tuleb see Kanaaride-tunne meelde. See on hea tunne. Mulle tundub, et üldiselt on saartel Eestis pigem kehv maine. Sageli pole need kehva eelarvamuse omajad kas ise üldse käinudki seal või pole lahkunud turistitsoonist.

Evelyn Karlsson, «Minu Kanaarid». Foto: Petrone Print

Vahel on ju inimesel pikk plaan (Evelynil oli plaane küllaga, pikki ja lühikesi), aga siis juhtub midagi imelikku, mil sa sekundi jooksul kellegagi nõu ei pea ja kohe ettepanekule vastad: «Jah!» Umbes nii see lugu algab. Giiditööd oli Evelyn teeninud leida mitmel pool, kogu ta elukirjeldus oli segane (ma tean, sest ma olin selle raamatu toimetaja, üritades segadust selgemaks kammida). Igal juhul maabus ta Madeira-Küpros-Rootsi-Pärnu marsruutide vahel ootamatult Kanaaride giiditööle ja nii see käima läks. Vahel ma ikka imestan, et giidiks saab asuda ka nii, et oled antud kohas esimest korda elus, aga samas, giidil on vaja raamatutarkust ja esinemisoskust ja rahva kantseldamise kogemust… ja kiirelt lisandub siis ka antud piirkonna isiklik kogemus. Mida teha kõrbetuule, kliima ja hiigelprussakatega? Kas kitsast teed mööda tasub mäest üles sõita ja nii edasi.

Evelyni pluss on mahlakas keel, kohati on see ka ta miinus, igatahes keeletoimetajaga koos tuli meil mitmel puhul klattida, et kas nii ikka võib öelda või mitte. Näiteks on Evelyn kunagi oma elu jooksul välja mõelnud või kusagil kohanud sõna «napsitrall». See on, nagu arvata võite, napsitanud naksitrall(ilaadne mees). Keeletoimetaja soovis sõna välja võtta, sest ametlikult seda olemas pole, minule sõna meeldis, kompromissiks sai see, et kontekstis olgu rohkem lahti seletatud, kes see napsitrall siis ikkagi on. Igatahes sai sõna endale eluõiguse, lugege ja levitage! Kohati läks Evelyn oma värvilisamistega ka ehk liiga hoogu ja segas metafoorid omavahel uueks kokteiliks, eriti vene päritolu tegelasi kirjeldades (neid on tal saarte-elus palju ette tulnud). Igatahes tundub, et kammimisest väljus täiesti salongikõlbulik lugu, millel lõbu ja lust alles on jäänud ja poliitkorrektsusega üle pole pakutud. Pealegi on siin kõigi seitsme (vabandust, kaheksa!) asustatud Kanaari saare korralik kirjeldus; seiklused ja kogemused igalt saarelt.

Mis mulle eriti meeldib: et Evelyn väärtustab oma vanust (mis see tal täpselt on, kes seda teab, igatahes natuke üle keskmise) ja julgustab inimesi elama, passist paistva numbri pärast põdemata. Võib öelda, et temal algas saartega uus ajastu ja uus noorus.