Kass, kes jääb igavesti elama raamatutegelasena

Kurru-Nurru ja «Kurru-Nurru vurrud». Foto: Erakogu

Kurru-Nurru on kass, kes jääb igavesti elama tegelasena minu raamatus «Kurru-Nurru vurrud». Elab nii kaua, kuni elab eesti keel.

Kurru-Nurru sündis agulis, kusagil prügikastide ja kuuride vahel. Mõne aja pärast püüti ta koos õdede-vendadega kinni ja viidi loomade varjupaika, märkusena läks annaalidesse: «Püütud Viljandi vanalinnas».

Edasi möödus neli pikka aastat vangistuses. Mis tunne on sündida vaba kassina ja siis elada umbes tuhat päeva varjupaigas — üks päev korraga, iga hommik lootes tagasi õue saada?

Nende tuhande päeva lõpupoole kolis meie pere Viljandisse. Igasuguseid asju juhtus, muu hulgas saime endale hiired. Kui Grete Lõbu ja tiim käisid tegemas meie perest ühte jõuluhõngulist telesaadet, siis õnnestus neil üks hiir isegi telesalve saada. (Meie naiiv-humaansest hiirekäsitlusest räägib täpsemalt raamat «Minu Eesti 3» peatükk «Hiirtest ja inimestest»).

Siis olidki tähed joondunud suureks kohtumiseks: Petroned kaevasid lume alt auto välja ja sõitsid Viljandi äärelinna, varjupaika. Sest kui on hiirtest villand, siis naiiv-humanistlik on võtta ka üks kass!

Kui seda lugu vaadata, mis iganes otsast, siis tundub sel ikka olevat kolm algust, ja nii ma selle lahendasingi. On lugu kassipojast, on lugu perekonnast ja on lugu hiirtest. Igaühel oma lugu, eks maailma saabki ju mitme nurga alt vaadata ja jutustada.

Varjupaigas oli palju kasse. Imeilusaid, noori. Aga meie valisime ühe täiesti tavalise hallitriibulise varakeskealise. Temasuguseid oli seal teisigi. Aga ainult tema oli nii vapper, nii kindel endas, kui 1,5-aastane Maria vastu lauda rusikaga lõi, siis jäi tema alles: värises ja nurrus elu eest.

Passi kohaselt oli ta nimi Ariel, aga juba varjupaika astudes teadsin ma, et selle kassi tegemisi asun jälgima ja sellest sünnib «Kurru-Nurru vurrud». Perelugude sari oli selleks ajaks juba ilmumist alustanud.

Epp Petrone, «Kurru-Nurru vurrud». Foto: Raamat

Nõnda saigi! Jälitasin-jälgisin koju saabunud kassi, panin kirja, tegin fotosid, mida Piia Maistele illustratsiooni-inspiratsiooniks saatsin, ja sündis raamat. Kurru-Nurru raamatust võivad soovijad lugeda näiteks seda, mismoodi möödus varjupaigakassi esimene päev uues kodus, kuidas ta hiiri püüda ei osanud… aga kuidas hiired läksid miskipärast ikkagi minema.

Ja kuidas Kurru-Nurrust ja meie noorimast tütrest sai omamoodi tiim, kuidas Kurru-Nurru emalikult tal silma peal hoidis (raamatus oskavad nad omavahel ka kasside keeles kõnelda).

Ka raamatutegelane Võõras Valge Kass oli päriselt olemas: üks akna peal peesitav kass, keda Kurru-Nurru õues jalutades vaatas. Võõras Valge Kass ei teadnudki, et maailmas on olemas nii palju rohkem kui see, mis tema aknast paistab (see jutt on mu lemmik kogu raamatust, mulle meeldib seda lasteaia- ja koolikohtumistel ette lugeda).

Aeg on läinud, Kurru-Nurrust on saanud raamatutegelane. Päriselus juhtus aga see, mis lõpuks ikka juhtub. Tal hakkas täis saama juba 18. eluaasta, kui ta lõpuks väsis. Tark, rahulik ja alalhoidlik kass oli ta. Aitäh, Kurru-Nurru, et meiega olid ja mind raamatuga inspireerisid!