Milleni üks rahavajadus viia võib

Apollo eripreemia võitnud õpilased Kaisaliisa Talviste ja Marika Karnetova, nende vahel Marju Kirsipuu. Foto: Apollo

24. jaanuaril kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja arvustusvõistluse Kapsas võitjad. Võistlus oli suunatud 6.–9. klasside õpilastele üle Eesti, kes arvustasid 2021.–2024. aastal eesti keeles ilmunud laste- või noorteraamatuid. Kokku saadeti žüriile hindamiseks 83 tööd. Loe arvustust, mille kirjutas vanemas vanuserühmas (8.–9. klassid) Apollo eripreemia pälvinud Marika Karnetova Tallinna Laagna Gümnaasiumist.

Evelin Alliksaare ja Silja Kerge kirjutatud kriminaalne noorteromaan «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld» oli mõlema autori jaoks esimene kokkupuude kirjutamisega. Raamat oli eelkõige kirjutatud kirjastus Tänapäev krimiromaanide võistlusele saatmiseks, kus raamat hiljem ka ära märgitud sai. Kaks ülikooliaegset sõbrannat andsid raamatu välja aastal 2022. Peamisteks raamatus käsitletavateks teemadeks on narkootikumid, lein ja pettused. Tegemist on tänapäeval toimuva teosega, mille vältel leiab aset mitu surma ning palju saladusi. Selle aasta aprillis ilmus raamatule järg, mis kannab pealkirja «Silm silma ja hammas hamba vastu».

Evelin Alliksaar, Silja Kerge, «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld». Foto: Raamat

Peategelane Birgit on pealtnäha tavaline 17-aastane koolitüdruk, aga tal on üks suur saladus. Nimelt on ta tuntud narkobande Gadjuka liige ning müüb mahajäetud laohoones toimuvatel koolipidudel narkootikume selleks, et ema vähiravi eest tasuda. Kõik on siiamaani läinud plaanipäraselt, kuid ühel koolipäeva hommikul peale järjekordset pidu juhtus midagi ettearvamatut. Birgit saab teada, et ta sõber Jaagup, kes oli samuti osa Gadjuka bandest, oli eelmisel õhtul auto alla aetud ning surma saanud. Peale leina peab Birgit toime tulema ka oma poiss-sõbra Pauli veidra käitumisega ning mõtetega sellest, kes oleks võinud Jaagupile liiga teha. Järgnevatel nädalatel avastab Birgit nii mõndagi Pauli ja Jaagupi tegevuste kohta ning tuleb ette ka olukordi, kus Birgit peab hakkama muretsema ka enda elu pärast.

Esimene asi, mis lugedes silma paistis, oli teose keelekasutus. Raamatus kasutati väga lihtsat keelt ning dialoogides oli rohkelt noortepärast slängi. Algelisema keele kasutamine meelitab kindlasti lugema just noori, kellele raamat suunatud on, sest siis on neil seda kerge lugeda ning samuti kiirendab lihtsam keelekasutus ka lugemisprotsessi. Samas nii algelist keelt kasutades ei saa noored lugemise ajal oma sõnavara eriti täiendada. Sõnavara laiendamine on aga minu arvates üks suurimaid lugemise plusse. Mõni sünonüüm või võõrsõna siia-sinna oleks kindlasti marjaks ära kulunud. Muidugi on igal asjal nii positiivne kui ka negatiivne külg ning lihtne keel koos lühikeste peatükkidega, mis on jaotatud kuupäevade järgi, teevad raamatust tempoka lugemise. Slängi kasutamisega raamatutes kaasneb alati risk, et hetkel vägagi noortepärased sõnad võivad juba paari aasta pärast olla n-ö moest väljas. Selles raamatus on minu arvates slängi kasutatud liiga palju ja vahe kirjeldaval tekstil ning dialoogil paistis teravalt silma. Kui ühes oli kasutusel pigem argikeel, siis teine koosnes peamiselt ainult slängist ning roppsõnadest, mis mind lugejana kohe algusest häirima hakkas.

Juba esimesi lehekülgi lugedes hüppas mulle mõtetes korduvalt ette sõna «ebarealistlik». Mida kaugemale ma raamatus jõudsin, seda rohkem see sõna pähe tuli. Alustades selles, et olukord, mil rühm noori on narkodiilerid ning seda ei pane tähele ükski lapsevanem või õpetaja, on minu arvates utoopiline. Kindlasti on ka päriselus olemas erisugu diilereid, aga see, et nad moodustavad bande, on pigem ebareaalne. Minu arvates on Eesti noortega seotud kriminaalset tegevust hästi kajastatud Kristi Piiperi noorte sarjas «Tõde või tegu»​, kus raamatu tegevus sobitub hästi Eesti eluga. Selles raamatus on minu meelest üritatud kirjutada millestki, mis oleks võimalik mõnes Ameerika koolis, mitte tavalises Tallinna gümnaasiumis. Iga raamat ei peagi olema realistlik, kuigi selle teose puhul oleks igati sobilik olnud natukenegi reaalsem olukord, sest käsitleti tõsiseid elu teemasid.

Apollo eripreemia võitnud õpilased Kaisaliisa Talviste ja Marika Karnetova, nende vahel Marju Kirsipuu. Foto: Apollo

Kõige rohkem sümpatiseerisid mulle teoses just tegelased, kes olid kirjutatud vägagi noorte moodi. Tihti on ette tulnud raamatuid, kus noorte iseloomustamiseks on kasutatud palju klišeesid või isikuomadusi, mis enamik noortel reaalsuses puuduvad. Käitumisest välimuseni välja suutsin neid ette kujutada tõeliste noortena. Kindlasti aitavad head tegelased noortel lugejatel nendega mõnel määral samastuda, mis muudab lugemiskogemuse kordades nauditavamaks.

Krimiromaanide puhul leiab traditsiooniliselt aset suur šokeeriv lõpp, kus paljastatakse kõik. Raamatu vältel puistatakse vihjete kübemekesi mõttega muuta see šokk väiksemaks. Hästi kirjutatud teose puhul on lugejal alati mitu kahtlusalust, kes tegevuste vältel ka vahetuvad. Selles raamatus on kahjuks aga olukord, mil see kahtlusalune pea et surutakse lugejale kurgust alla. Autorid tekitasid olukorra, kus tõelisi kahtlusaluseid on ainult üks, mis muutis raamatu lõpu ülimalt ettearvatavaks ning sellega rikuti ka krimiromaani põnevaim osa. Selline olukord oli ka Reeli Reinause raamatus «Suhkust ja jahust», kus autor pidas oma lugejaid rumalateks ning söötis lihtsalt vihjeid ette. Teos, kus vihjeid ja kahtlusaluseid on piisavalt ning mida lugedes tekib aina rohkem küsimusi ja teooriaid, on Karen McManuse noorteromaan «Üks meist valetab».

Raamatul on oma head ja vead ning seekord on neid vigu minu arvates liiga palju. Kindlasti on siin ka häid osi, mis kõnetavadki noori, aga minu jaoks ei olnud see nauditavaim kogemusi. Küll aga usun seda, et iga raamat annab meile midagi, mida kõrva taha panna. Tänu sellele teosele saavad noored mõista, et nende elu kujundavad inimesed, kes neid ümbritsevad. Nagu keegi kunagi ütles: «Näita mulle oma sõpru ning ma ütlen sulle su tuleviku.»