Epp Petrone: palun väga vabandust, aga minu jaoks ei tulnudki sellest raamatust mingit eriti suurt imet

Kirjanik Lewis Carroll (Charles Lutwidge Dogson) 25-aastaselt. Foto: Everett Collection / Shutterstock

Mul on tegelikult raske öelda, milliseid lasteraamatuid ma olen lugenud ja milliseid mitte. Ma veetsin kogu lapsepõlve ema juures raamatukogus ja ma mäletan igasuguseid esikaasi, pilte, algusi, lugemisi ja sirvimisi... Omandasin väga varakult (lisaks inimõigusele mitte lasteaias käia) inimõiguse raamatuid natuke nakitseda ja pooleli jätta.

Edasi kasvasin muidugi sisse kultuurikihtidesse, kus on väga palju Alice’i raamatu vihjeid igal pool, eriti inglisekeelses ruumis. Olen mõnda aega Inglismaal ja pikemat aega USAs elanud ja ikka kuulnud, kuidas vihjatakse hullule kübarasepale või irvik-kiisule või jäneseurgu sattumisele.

Millist Alice'it nüüd, täiskasvanuna, korralikuks lugemiseks võtta, selle valiku tegin kiirelt, sest mulle meeldib Made Balbati eksperimentaalne digikunst, kuhu ta sulatab sisse fotod. Olen ise kirjanikuna temaga aktiivselt ühendust võtnud ja järjekorras oodanud, et ta ka mulle midagi illustreeriks (sündis meie ühine «Suure inimese tunne»).