Miks kirjutada kaart ja oodata selle saatmisega kümme aastat?

Kirjanik Anne Berest. Foto: Charles Platiau/Reuters/Scanpix

Loe katkendit veebruaris ilmuvast autobiograafilisest romaanist «Postkaart», milles prantsuse kirjanik Anne Berest jutustab oma emapoolse suguvõsa holokausti ohvrite loo.

2003. aasta jaanuaris saabub kirjanik Anne Beresti vanemate postkasti anonüümne kaart, millel on kirjas vaid neli nime. Need kuulusid tema ema Lélia juutidest vanavanematele, tädile ja onule, holokausti ohvritele, kes kõik hukati 1942. aastal Auschwitzis. Kuusteist aastat hiljem otsustab Anne välja selgitada, kes selle kaardi saatis ja miks. Mis paneb teda tegutsema? Ta ise ütleb selle kohta nii: «Ma olin jõudnud sellisesse ikka, kus mingi jõud sunnib inimest tagasi vaatama, sest mineviku silmapiir on nüüd avaram ja salapärasem kui see, mis ootab ees.»

Abiks keeleteadlasest ema, sõbrad, eradetektiiv, grafoloog ja paljud teised, õnnestub tal välja selgitada Rabinovitchite viie põlvkonna lugu, mida autor oskab esitada kui tõelist põnevusromaani, kus lahendus saabub alles viimastel lehekülgedel ja on mõistagi täiesti ootamatu. Anne Berest ise ütleb oma raamatu kohta, et see on ühtaegu uurimus, tema perekonna saaga ja mõtiskelu selle üle, mida tähendab ilmalikus elus sõna «juut».