/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/30/16623719t1h014d.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Tim Sullivani krimiromaani «Patsient».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Üks terake teistmoodi ja ütlemata võluv põnevik
Üks terake teistmoodi ja ütlemata võluv põnevik. Sissetöötatud žanrid võimaldavad üsna turvaliselt mööda etteaetud roopaid punktist A punkti B kulgeda ning tihtipeale pole eluterveks eskapismiks ja ajupuhkuseks muud vajagi. Mõjub ent ärgastavalt, kui kohtud raamatuga, mis harjumuspärast mudelit mõõdukalt loksutab. Või kasutab ootamatul moel ära ootuspärast mänguruumi ja tööriistakasti.
/nginx/o/2025/01/30/16623565t1h3564.jpg)
Tim Sullivani tüüpide sahmerdamist on vahva jälgida. Võivad küll naherdused olemas olla ja nõndasi käituda. Igast friike detektiive on kirjanikud ja telesarjamaakrid välja nuputanud, nüüd on meil siis üks autistliku spektri serval toimetav uurija. Ja miks mitte, ta jääb meelde ja muudab küllap nii mõnegi arusaama tolle omaduse (mitte tingimata häda) kandjate kohta. Mõnikend aastat tagasi saadetuks sellised väärakatena kardina taha või kalevi alla, tänapäev on nagu alati grammikese arukam kui eilne, üleeilsest rääkimata.
Klassikalisele Briti krimiromaanile oskab Sullivan just parasjagu vinti peale ja kiiksu külge keerata, et põnevusele lisanduks teistsugune põnevus. Ja kogu aeg püsib ka sordiinialune naljataju. Teemad on küll tõsised, kuid maailmavalu, sisekaemuse ja virisemise asemel poeb kirjanik lugeja naha vahele märksa elegantsemate nõksudega, mille hulgas eriomane varihuumor kaugeltki viimasel kohal ei ole. Nii ta on: moraal, mida peab kellelegi lugema, pole miski õige moraal. Samas heade raamatute lugemine sätib moraalse kompassi paika otsekui iseenesest. Ja juba ongi oluliselt osavam minek mäsleval-mutkikal elumerel soojade sadamate leidmiseks.
Rõõmus vastuoksus, et kõige peenema naljasoone leiab kõige surmtõsisema detektiivi tegemistest. Sest uurija Cross nalja ei mõista. Sõna otseses mõttes. Ja see muudabki mängu.