Haarav seiklus, mis on mõnusa sulega kirja pandud

Hawaii. Foto: J.A.CALA/Shutterstock

Vaatasin Petrone Prindi kirjastuse postkasti — see oli aastal 2018, kui meil oli Hawaii proovitööde konkurss ja mina kirjutasin, et Silver Palingi tekst meenutab mulle Tanel Saimre «Minu Norra» autori käekirja. Mõlemad on ju haritud, magistrikraadide ja huumorisoontega mehed, mis seal imestada. «Rõõmuga lööme kuldmedali Silveri rinda!» Nii me oma tookordse konkursi lõpetasime.

Aga siis möödusid aastad ja meil oli juba lootus kadunud, et Silver selle loo üldse kunagi valmis saab, sest… midagi juhtus, millest ka raamatu lõpupeatükk kõneleb. Võimalik, et tal oli kirjutamisega seoses teatud emotsionaalne blokk (rohkem ma ei ütle, see võiks lugemismõnu rikkuda). Aga igatahes valmis see raamat lõpuks sai. Aitäh! Hea seiklus ja mõnusa sulega kirja pandud.

Silver Paling, «Minu Hawaii. Paradiisi korravalvur». Foto: Raamat

Raamat algab üleväsinud ja üleõppinud tudengitega, kuidas nad – Ave ja Silver – venivad Tartu Toomemäest üles Ameerikasse kutsuvasse infotundi. Olin hiljuti lugenud Peep Vainu vintsutustest 1990ndate USA raamatumüügisektis ja oli eelaimdus, et «mis jamasse need noored end nüüd mässivad». Silveril on ka oskus natuke pahaendelist meeleolu tekitada! Igal juhul mässivad noored end tudengite töö-ja-puhkeviisa abil Oahu saarele kolmetoalisesse akendeta (aga laskeavadega) korterisse, kus elab korraga 13 (kolmteist!) noort eestlast, nii et magatakse üksteise kõrval põrandal. Nad õpivad kiirelt tundma Ameerika nippe, näiteks seda, et Walmarti saab kõike tagastada, nii et matkavarustuse viivad pärast matkamist poodi tagasi. Nad korraldavad ja ootavad oma paberivärki ja teevad esialgu illegaalset tööd, näiteks flaierijagamist tänaval (huvitav, et neil ei tulnud pähe flaiereid lihtsalt ära visata). Siis saab Silver paberid korda ja ametliku töökoha: temast saab asendusturvamees erinevatel objektidel alates turust ja lõpetades luksuselamutega. Lehekülgedel on ka vähemasti kaks mõrvatööd ja üks, hm, peaaegu-pangarööv. Vähemasti Silveri peas.

Igal juhul on raamatu Oahu-saare osa täiega kaasahaarav. Igapäevane lihtne elu, kommuunkorteri olme, kentsakad kolleegid. Kui see aeg läbi saab, lendavad Ave ja Silver edasi naabersaarele Mauile ja sealne turistlik ülevaade pole mulle enam nii huvitav. Samas on just Mauile saabudes üle elatud öö üks paremaid stseene kogu raamatus. Olen ikka mõelnud, kuidas inimesed julgevad diivanisurfimisel osaleda. Kust nad teavad, et nad sarimõrvari otsa ei satu? Ma rohkem juhtunut ei kirjelda…

Hawaiil ma ise käinud ei ole, aga tundsin mitmel pool muidugi ära seda USA-d, kus minagi elanud olen. Kus maailmas veel võiks juhtuda, et ettekandja jookseb järele ja nõuab jootraha juurde, sest liiga vähe oli jäetud? Mina teist sellist maailma maad ei tea. Ja ega vist ole ka teist sellist riiki, kus keegi saaks rikkaks kaaskodanikke trikitades ja siis kohtusse kaevates. Jah, see oli ka minu Ameerika.

Kui midagi Silveri loole ette heita, siis ma oleks tahtnud natukene rohkem põliselanike kohta teada saada. Animistlik usk ja pühad koopad, põrnitsevad pilgud turistide poole – sellised kõrvalteemad siinseal jooksid ja huvi tekitasid. Kui palju neid üldse alles on? Kas kohalikud soovivad olla havai pärismaalaste geenikandjad, on nad selle üle uhked? Eelmisel kuul ilmunud «Minu Kanaarides» oli juttu guantšede väljasuremisest ja geeniuuringutest, just seepärast mõtlengi ka Hawaiile selles kontekstis. Samas, Silver on välja noppinud huvitavaid teadmiskilde küll. Tuhandete miilide kaugusel asuvate teiste Polüneesia saartega (Fidžiga, Tahitiga) olla havai keelel väga palju sarnasusi. Vägev! Järelikult oskasid need ammused rahvad läbida tuhandeid miile merel, kuidas iganes nad seda tegid. Ja omamoodi müstline on see, et Silver avastas havai ja eesti keeles sarnaseid sõnu, näiteks «ahi» tähendab seal tuld.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.