Epp Petrone meenutab: sain sel maagilisel hetkel aru, et mulle karjub näkku uue raamatu pealkiri

Epp Petrone. Foto: Gabriela Järvet

«Lennukiga lõunamaale» pealkirja sünnilugu on mul täpselt meeles. Oli üks järjekordne kehva suusailmaga talvepäev, kui ma läksin oma kolmeaastasele tütrele lasteaeda järele ja ütlesin tema rühmakaaslastele, et Maria Leena ei tule homme ega ka mitte terve järgmine nädal lasteaeda. «Me läheme reisile. Lennukiga lõunamaale,» ütlesin.

Ja midagi juhtus sel hetkel. Lapsed haarasid mu suust tulnud fraasi ja jooksid tagasi rühmatuppa, ise korrutades: «Lennukiga lõunamaale! Lennukiga lõunamaale!» Lendasid seal ringi nagu väikesed lennukid, saateks need kaks sõna, mis kõlasid nagu laul. Ja ka minu tütar minu süles korrutas sedasama, uhkelt ja hasartselt: «Lennukiga lõunamaale!» Jah, eestlastel on algriim veres.

Epp Petrone, «Lennukiga lõunamaale». Foto: Raamat

Mina aga sain sel maagilisel hetkel aru, et mulle karjub näkku uue raamatu pealkiri. Võtsin kodus märkmiku ja kirjutasin sinna peale... teate isegi, millised kaks sõna. Ning hakkasingi kohe otsast jälgima ja kirja panema. Mismoodi käib laste pakkimine? Kuidas kolmeaastane pakib, kui talle selleks võimalus antakse? Mis tema peas toimuda võiks? Aga mida teeb kass Kurru-Nurru, jälgides pakkivaid inimesi?

Terve see reis mööduski mul nii, et ma pidevalt jälgisin oma lapsi ja kirjutasin üles nende dialooge. Kuidas lennujaamas «piuksumasinad» töötasid, kuidas lennukitädid jooke valida lasid, kuidas lennukis tähtis mänguasi kaduma läks ja kuidas seepeale sai hotelli kardinanöörist mänguasi. Kuidas venekeelne poiss Privet sobis sõbraks, ilma ühise keeleta. Kuidas kajakas varastas sööki ja kuidas meri varastas liivale kirjutatud sõnu. Kuidas ühest läikivast pudelikorgist sai kõigi mu kolme tütre ihaldusobjekt ja kuidas lapsed omavahel jagasid ära, kes ja millal selle korgiga mängida saab. Kuidas liiva seest leiti ploomikivi ja kuidas tekkis plaan sellest ploomipuu kasvatada... Kõik need raamatusse jõudnud lood on tõesti sündinud, võibolla mõnes üksikus kohas minu sule poolt mõne värvi lisaks saanud. See lihtsalt on nii, et kui midagi kirja panema hakkad, tundub see rohkem naljakas. No kuidas saavad kolm last pudelikorgi pärast niimoodi vaielda ja selle kandmise graafiku teha? Aga just nii see oli. Tollel hetkel lapsevanematele pigem traagiline peavaluhetk - «No mida te kaklete!» -, aga aja möödudes saab traagikast koomika.

Takkajärgi olen nii tänulik, et see idee tekkis ja see raamat teoks sai. Nädalane reis Kreeta saarele sai intensiivselt kirja ja selle käigus märkasin ma kõiki neid värve ja pooltoone, mis eksisteeris selle nädala jooksul mu laste maailmas. Muidu oleksin ma selle reisi lihtsalt unustanud: pooli asju poleks isegi märganud mitte ja teine pool oleks tasapisi muutunud ühevärviliseks lõunamaahämuks.

Nii et ma soovitan ka teistel lapsevanematel reisile kaasa võtta märkmik, kuhu peale kirjutatud «Lennukiga lõunamaale».