Sinijärv soovitab põhjamaist krimisarja: ootan kohe kindlasti jätku!

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Pascal Engmani ja Johannes Selåkeri põnevikke «Ühe mõrvari mälestuseks» ja «Häbi maantee».

Pascal Engman, Johannes Selåker, «Ühe mõrvari mälestuseks». Foto: Raamat

Traumeeritud ja minevikupattude küüsis vaevlev politseinik ning segase eraeluga ajakirjanik, kelle ambitsioon talendist üle kipub käima – kõlab nagu valem tüüpilise ebaveenvamat sorti põhjamaise kuritööloo jaoks? Kõlab jah. Ometi on tulemus etem ning nonde kahe raamatuga alanud sarjale ootan kohe kindlasti jätkuvat jätku. Miks küll?

Esiteks on nimetet tegelased (ja mitte üksnes nemad) inimlikuks ja usutavaks kirjutet. Teiseks jutuliin veab ja peab. Kolmandaks toimub tegevus 1990ndate aastate keskpaiku. See aeg oli siinmail jõle ning nagu nähtub, polnud ka Rootsis tegu vaid kardemonikuklite ja kakaoga, kaugel sellest. Just noil aastail sai esimesi kordi Rootsis käidud ning õige hõngu mälestus lööb raamatust ninna.

Pascal Engman ja Johannes Selåker, «Häbi maantee». Foto: Raamat

Lisaboonus on, et kui alustati oma epopöad nõnda kaugest lähiminevikust ja (toona) nõnda noorte juhtkarakteritega, võib vähemalt loota, et asjad saavad arenema raamat-raamatult meie päevini välja. Võib-olla on autorite peades peategelaste pensioniplaanid juba paigas? Tänaseks on Wolf ja Berg omadega reaalajas just umbes pensioni veerele jõudmas…

Jah, päris palju tuleb tuttav ette, ehkki Eestit mainitakse vaid riivamisi. Kõhutunne ütleb, et see võib veel muutuda, aluspõhi on loodud nii Estonia katastroofi kui idaeuroopalike sidemete, Vene luure ja hämara kuritegevuse läbi. Noh, oli seda kõike 90ndatel, on tera teisel kujul tänagi. Siin ilmanurgas ei tule nakkava põneviku ainesest iiales puudust. Vaja vaid üles kirjutada. Igaüks toime ei tule, aga sel tandemil on lootust. Klišeedesse on värsket verd ja särtsu sisse pumbatud. Elame-näeme.