Nauditav armastusromaan tunnetele uue võimaluse andmisest

Foto: Shutterstock

Carley Fortune'i «Kohtume järve ääres» on läbi ja lõhki armastusromaan tunnetele uue võimaluse andmisest ja elu tehtud korrektuuridest. Oma lugemiselamust jagab raamatublogija Mariann Vendelin.

Praegu/10 aastat tagasi, Brookbanksi puhkeküla Smoke Lake'i kaldal/Toronto. Fern on kaua unistanud Torontos oma kohviku avamisest, kuid peale ema ootamatut hukkumist seisab naine küsimuse ees, mida hakata peale päranduseks saadud puhkekülaga. Nooruses võitles ta pereäri ülevõtmise vastu, kuid otsus pole sugugi lihtne, sest tema pead ajab segi ootamatult välja ilmunud mees. Will Baxter ja Fern kohtusid Torontos päeval, kui neiu valmistus tagasi väikesesse kodulinna kolimiseks. Poiss oli temast lummatud ning tal õnnestus välja kaubelda ühine õhtupoolik. Muuhulgas jagavad nad unistusi ja panevad kirja eesmärgid tulevaks aastaringiks. Enne lahkumist lepitakse kokku, et seejärel kohtutakse uuesti, et vaadata, kuidas on läinud. Tüdruk ootas, noormees ei ilmunudki välja.

Carley Fortune, «Kohtume järve ääres». Foto: Raamat

Juba teist korda jaanuari jooksul viis raamat mind Kanadasse. Noored peategelased avastavad Torontot, nende vanemad versioonid kohtuvad mõnisada kilomeetrit põhja pool maalilises puhkekülas. Kusjuures järveäärse asutuse elu tundus niivõrd idülliline, et sõida või ise kohe sinna lõõgastuma. Hubasesse keskkonda asetatud draama on samuti rahulikuvõitu. Suure osa raamatust eelistavad tegelased elada muinasjutus, mitte mõelda tulevikule. Ühest küljest leiab mõnusalt avameelseid vestlusi, teisalt esines sama palju ka tüütuid saladusi, mis tekitasid pingeid nii Willi ja Ferni kui ka minu ja tegelaste vahel. Lõpuks siiski andestasin nõmeda käitumise, kuna kõigel on põhjus. Lisaks on armastusele teise võimaluse andmine mu lemmikmotiiv ajaviiteromaanides.

«Kohtume järve ääres» näitab kaunilt, kuidas 22-aastaselt on võimatu teada, mida tulevik toob ja ei tuleks absoluutselt häbeneda kui kõik ei kulge nii, nagu oled endale eesmärgiks seadnud. Maailm on pidevas muutumises ja sina ühes sellega. Elu kolksatab ikka rööbastesse ootamatult. Isegi siis, kui varakult oma kutsumust teada, võib saatus sundida teisi valikuid tegema. Kipub juhtuma, et õige on rada, mida tahtsime hoopistükkis vältida. Kõige raskem osa on end käidud teelt lahti kiskuda ja proovida uuesti.

Tundub, et olen leidnud ajaviiteromaanide kuninganna, sest mulle väga istus Carley Fortune'i stiil - loo tempo, tegelased, motiivid. Romaanides ei kohta just kuigi tihti lõppsõna, kus autor inspiratsiooni ja loomeprotsessi lahti seletab, aga «Kohtume järve ääres» pakub just seda ning ma nii nautisin, kuidas kirjanik täpselt seda kirjeldas, mida ise ka loost leidsin.