Anne Pikkov soovitab 10 raamatut: illustreerimine on teinud minust omamoodi gurmaani

Anne Pikkov on Eesti illustraator, graafiline disainer ja raamatukujundaja. Anne on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini erialal. Kümme aastat juhtis ta Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemiat ning alates 2015. aastast on ta sama akadeemia õppeprorektor.

Pikkov on illustreerinud ja kujundanud lasteraamatuid, sealhulgas näiteks «Oskar ja asjad», «Poiss ja papa» ning «Natuke suur». Tema loomingut iseloomustab tugev karakter ja ekspressiivne kujutluslaad. Anne on pälvinud hulga auhindu, sealhulgas 2019. aastal Edgar Valteri nimelise illustratsioonipreemia ning 2024. aastal nomineeriti ta Astrid Lindgreni preemiale.

Apollo uuris Annelt, milline on tema suhe lugemisega ning millised on ta hetke lemmikteosed.

***

Miks ma vahel loen

Ma ei loe alati. Mõnel päeval lebab raamat laual nagu viisakas külaline, kellele ma olen unustanud tähelepanu pöörata. Mõni raamat rändab minuga kaasas autos, mõni reisib kotis. Eriti lootusrikkad eksemplarid ootavad aga nädalavahetusi. Raamatukujundajana on mul eelis lugeda veel ilmumata romaane, mis vajavad kaante kujundamist. Nii et vahel ma lausa pean lugema. Aga tihti ma vaatan raamatuid. Pildiraamatute illustreerimine on teinud minust omamoodi gurmaani, kus aplust silmadega kõike põnevat neelata ei pea sugugi taltsutama. Huvitav on ajas jälgida stiilide ja kunstnike vaheldumist Eesti pildiraamatutes.

Aino Pervik, «Kunksmoor». Foto: Raamat

1. Aino Pervik «Kunksmoor. Kunksmoor ja kapten Trumm»

Eesti kirjasõna sünnipäeva puhul on hea meel tõdeda, et meie väikeses keeleruumis on nii palju autoreid, kelle lood köidavad, panevad mõtlema ja kestavad ajas. Jah, seesama vana tuttav lugu lummavate Edgar Valteri piltidega. Aga kas olete proovinud seda uuesti lugeda? Võtsin illustratsioonikursuse raames õpilastega selle teksti aluseks, et luua uued pildid nende isiklikust käsitlusest lähtuvalt.

Ja kuidas see lugu uuesti elama hakkas – kes nägi seal muret kliima ja planeedi pärast, kes küpses eas naise armastuse väljendust. Väga kosutav oli luua uusi kihte oma mõtetes sellele südamlikule armastusloole.

Kairi Look, «Tantsi tolm põrandast». Foto: Raamat

2. Kairi Look «Tantsi tolm põrandast»

Autor, kes siiani sooja bravuuriga lapsi ja lapsemeelseid rõõmustanud, paneb oma uhiuues romaanis teksti nagu kella tiksuma. Algused ja lõpud lainetavad üheks mereks ja annavad kiire dopamiinilaksu. Lugesin raamatu pea ühe hingetõmbega läbi kui Tallinna-Klooga marsruudil rongis loksusin.

Margaret Atwood, «Teenijanna lugu». Foto: Raamat

3. Margaret Atwood «Teenijanna lugu»

See raamat püüdis oma kaanekujundusega mu kohe kaugelt kinni. Kujundaja Britt Urbla-Keller on Atwoodi romaanile stiilse sümboli leidnud. Tekst aga viis mu maailma, kus vabadus hakkab vaikselt, tükikese haaval kaduma, kuni pole enam midagi alles. See meeleolu jäi minuga kaasa. Oma igapäevatöös regulatsioonides ja kordades hulpides tekkisid loetuga paralleelid – kui kiiresti muutub kord kontrolliks ja kontroll kaoseks. Atwood oskab oma tekstiga mõjuv olla. Hästi ja kaasatõmbavalt kirjutatud. Võttis mõtlema, et kõik, mis raamatus juhtub, on meid juba vaikselt kätte saanud.

Valérie Perrin, «Lilledele värsket vett». Foto: Raamat

4. Valerie Perrin «Lilledele värsket vett»

Oh, mõnus. Hea, kui on sõber, kes oskab tuua raamatu, arvates, et see sobiks mulle. Mitte vast seepärast, et elan ka ise surnuaia kõrval. Peategelase Violetti tegevusväljaks ongi surnuaed. Surnuaed kui millegi lõpp, aga veel rohkem kui millegi uue algus. Elu ja armastus murravad alati läbi. Kõike laotatakse teie ette elegantselt, stiilselt ja puuderdatakse üle sooja huumoriga. Kui pehme silmaga jälgib ta inimesi, kes ta ellu tulevad ja lähevad. Kui saab öelda, et midagi on prantslaslik, siis see on see.

Durian Sukegawa, «Oamoos». Foto: Repro

5. Durian Sukegawa «Oamoos»

Ma ei tea, kuidas maitseb oamoos. Avasin raamatu ja leidsin esmapilgul lihtsa ja vaevatu loo, kus tegevus toimub peamiselt Tokyo kondiitriäri kitsastes piirides. Vabanenud vang valmistab seal vaid ühte toodet – oamoositäidisega kooke. Minimalistlik tegevusväli, monokroomne elu. Just see kitsas fookus muudab loo võimsaks, mille kaudu võib leida elu tõelise maitse. Lehekülgede haaval hakkab tilkuma sellist kummalist idamaist jõudu ja rahu. Ent tõeline tugevus peidab end vaikuses ja kannatlikkuses ning sõpruse tervendavas jõus. Sellist, millele saab toetuda, et jaksata minna kaugemale. Alari Alliku tõlge oli nii sujuv, et unustasin, et loen eesti keeles.

Isaac Rosa, «Õnnelik lõpp». Foto: Raamat

6. Isaac Rosa «Õnnelik lõpp»

«Me pidime koos vanaks saama» – algab lugu hetkest, kui see on juba läbi. Ühe armastuse dünaamika, naine ja mees, kes põrkuvad iseenda, ihade, aja ja armukadedusega. Isaac Rosa räägib kahel häälel, pannes meid erapoolikult jälgima tegelaste päevi ja mõtteid, kõhklusi. Eriti kõhklusi, mis ei lase neil uskuda igavese armastuse võimalikkust. Niimoodi tagurpidi liikudes aina õnnerohkemate päevade suunas, koguneb hinge see tuttav mõrkjas-magus tunne, et võib-olla on see kõik ikkagi kujutelm. Miski, mida ei saagi jäädavalt hoida.

Toledo kirjastus väärib jälgimist – nende valikusse ilmub üha põnevamaid tõlkeid hispaania keelest.

Mia Kankimäki, «Naised, kellest ma öösiti mõtlen». Foto: Raamat

7. Mia Kankimäki «Naised, kellest ma öösiti mõtlen»

Ei, see pole üldse ajalooraamat unustatud naistest. See on nagu autori väga nutikas viis pidada vestlusti inspireerivate naistega minevikust, aga ka päevik ja reisikiri autori enda hirmude ja unistustega. Kankimäki kirjutab naistest, kes ei mahtunud oma ajastu raamidesse, ja samal ajal endast, 42- aastasest Soome naisest, kes otsib nende jälgedes oma teed. Ta järgneb uudishimuliku detektiivina, kuulab oma sajanditaguste öönaiste õpetusi ja kirjutab neile tänapäeva naisena kirju. Kankimäki on kohe sinu inimene, esimestest lehekülgedest oled sa temaga koos, kõnnite radapidi, millel kunagi kõndis keegi enne teid.

David Grann, «Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast». Foto: Raamat

8. David Grann «Wager»

See raamat leidis mu üles, kui juhuslikult hotellitoas nähtud kultuuriuudistes rääkis kirjanik David Grann oma arhiivileidudest ja meresõitudest selle teose ettevalmistuseks. See on ikkagi maagiline, kuidas napid ajalooarhiivides leitud dokumendid hakkavad taaslooma mineviku varjatud tõde. David Grann sukeldub ajas tagasi, jutustades tõestisündinud loo – 1740. aasta laevahukust, aga ka mässust, anarhiast ja mõrvadest. Lugu koorib halastamatult lahti inimloomuse õhukesed kihid, mis pole ajaga põrmugi muutunud. «Wager»​ tuletab meelde, et meis kõigis on olemas see sisemine leek, mis sunnib edasi ka siis, kui maailm meie ümber on kokku varisemas. Mitte pelgalt ellujäämise instinkt, vaid tunnistus sisemisest jõust, mis määrab, kes me inimestena tegelikult oleme või kelleks jääme, kui kõik muu kaob.

9. Sirpa Kähkönen «36 urni»

Sirpa Kähköneni romaan «36 urni. Eksimiste ajalugu». Foto: Aron Urb

10. Kazuo Ishiguro «Klara ja Päike»