/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/02/06/16639064t1h9bd1.jpg)
Ilmunud on Javier Castillo uus põnevik «Hingemäng», milles õõvastava juhtumi lahendamiskeerisesse satub «Lumetüdrukust» tuttav ajakirjanik Miren Triggs. Raamatusõpradele on kindlasti rõõmustav uudis seegi, et nii «Lumetüdruku» kui ka «Hingemängu» põhjal on Netflix valmis vändanud lühisarjad, viimane neist linastus alles nädal tagasi.
New York, 2011. aasta aprill. 15-aastane tüdruk leitakse äärelinnast risti lööduna. Ajalehe Manhattan Press uuriv ajakirjanik Miren Triggs saab ootamatult salapärase ümbriku, milles on polaroidfoto teisest kinni seotud käte ja suutropiga teismelisest. Fotol on üksainus märge: «Gina Pebbles, 2002». Samal ajal kui New Yorgi politsei tegeleb ristilöömise süüdlase väljaselgitamisega, ajavad Miren Triggs ja tema endine ajakirjanduse õppejõud Jim Schmoer pildil oleva tüdruku jälgi. Nii põrkavad nad kokku kummalisi rituaale harrastava ususekti tegemistega ja sukelduvad süngesse saladusse, mille lahti muukimine võib kõike muuta. Tegu on ohtliku mänguga, milles panustatakse kõige kallimale.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2025/02/06/16639089t1hd169.jpg)
«Appi!» karjun kõhtu puudutades, verenire roiete vahelt välja nõrgumas. «Pea vastu, Miren!» sosistan hammaste vahelt meeleheitlikult. «Pea vastu, kurat võtaks.»
«Mõtle kiiresti. Mõtle. Helista kellelegi. Kutsu abi, Miren, enne kui on liiga hilja.»
Märkan, kuidas mu veri pulsi taktis välja voolab, nagu oksendaks hing sel viimasel kurvilisel teekonnal iiveldust tundes välja oma jõu. See oli viga. See on lõpp.
Ma poleks pidanud jätkama.
Tänaval pole kedagi peale mulle järgnevate sammude. Tema vari, laterna valguses tohutu, kasvab ja kaob, ikka ja üha: suur, tilluke, tohutu, olematu, hiiglaslik, eeterlik. Ma kaotan ta silmist. Kus ta on?!
«Appi!» hüüan uuesti mahajäetud ja pimedale tänavale, minu surma kaassüüdlasele, mis vaatab mind varjude vahelt.
«Sa pead tõtt rääkima, Miren. Pea vastu, mine edasi. Liiguta end ometi! Sa pead kohale jõudma.»
Mul pole mobiiltelefoni ja isegi kui see mul oleks, saabuks igasugune abi liiga hilja. Keegi ei jõua mind päästa, enne kui ta mu tapab. Ükskõik kellele ma nüüd abi paludes helistaksin, leiaks ta siit vaid kolmekümne viie aastase ajakirjaniku surnukeha, kelle hing on seniajani tardunud pärast neljateistkümne aasta eest üle elatud külma ja hukatuslikku ööd.
Tänavalaternate valgus taaselustas minus alati selle valu aastast 1997, need ahastavad karjed, mis ma pargis kuuldavale tõin, samal ajal värisedes ja ulgudes nende meeste käes, kes selle mulle igaveseks mällu sööbinud traumat tekitades irvitasid. Võib-olla peakski see kõik niimoodi lõppema, New Yorgi teises servas, teiste süngete tänavalaternate plinkiva valguse all.
Kulgesin raskustega edasi. Iga sammuga läbistas torkav valu terava orana mu külge. Pikk ja pime tee, mida mööda end edasi vean, viib ainult Jacob Riisi pargi vastas asuva pika ja laia Rockaway rannani, mida piitsutab tuul ning räsib ahne ookeani nälg. Sel kellaajal on see inimtühi. Veel ei koida ja kahanev kuu valgustab kurvalt liivas olevaid jalajälgi. Vaatan tagasi ja kuu valgustab intensiivselt ka mustana paistvaid peeni verejälgi, mida ma iga sammuga endast maha jätan. Vähemalt suudab uurija Miller mu viimase teekonna taasluua. Just selline on mõrvari käe läbi hinge heitja mõte: millised jäljed jäävad mõrvari tuvastamiseks. DNA jäljed küünte all, ohvri veri autos. Kui ta mu kord tapab, viib ta mu kuhugi mujale ja ma olen igaveseks maailmast kadunud. Jäävad ainult minu artiklid, minu lugu, minu hirmud.
Jõuan raja lõppu, pööran vasakule ja sukeldun haavast räsitud lihaskiude hävitava väledusega avausse vana, saatuse hooleks jäetud Fort Tildeni kindluse ühes betoonkonstruktsioonis.
Kunagisest militaarrajatisest on praeguseks alles jäänud vaid ebasõbralikud varemed mere pool keelekujulise ranna kõrval, ahervare, mis näib kaitsvat Queensi Atlandi ookeani ahnuse eest. Ja nagu Fort Tilden, olen mina, kes ma olin mõni päev tagasi Manhattan Pressi väsimatu ajakirjanik, nüüd pisendatud väikeseks tüdrukuks, kes karjub hirmust, samas tempos, kui ta mulle järele jookseb. Just selliseks olen ma muutunud. Oma hirmude uueks versiooniks. Räpaseks kaltsuks, millesse maailm pühib oma häbi ja saladused. Naiseks, kes hukkub väärastunud inimjätise käe läbi.
Keegi ei palunud minult abi. Ja ma pidin üksi tulema. Keegi ei palunud mul seda uurida, kuid osa minust lausa karjus, et ma Gina üles otsiksin. Ma ei tea, kuidas ma kõigest sellest aru ei saanud. Ma arvan, et pidin tagasi minema… ja tundma end surnuna.
Polaroid. Kõik algas sellest. See Gina polaroidfoto... Kuidas ma ometi nii lihtsameelne olin?
Vaatan mõlemale poole ja otsin pääseteed, püüdes vaigistada rinnust välja pürgivat hingeldamist. Ma kuulen marutuules kostvat sammude kõla. Ma tunnen, kuidas liivaterad nagu hulkuvad kuulid tuule ja ranna vahelises lahingus vastu mu nahka põrkuvad.
«Miren!» karjub ta vihaselt. «Miren! Tule sealt välja, kus iganes sa oled!»
Kui ta mu leiab, on see lõpp. Kui ma siia jään, jooksen verest tühjaks. Meenutan unenägu. Öö hellitus. Hingemäng mu südames. See, millest räägitakse, kui hakkad liiga palju verd kaotama. Katan haava kinni ja valu on nii tugev, nagu oleks keegi tulikuuma rauaga mu nahale põletanud sõnad «ei kellegi omand».
Sulen silmad ja krigistan hambaid, püüdes summutada küljes torkivaid pisteid, ning taas tärkab mõte, mida pidasin lootusetuks.
«Põgene.»
Piilun peidukohast välja, et oma võimalusi kaaluda, ja silmitsen Riisi pargi poole jäävat piirdeaeda. Kui ma saaksin sellest üle hüpata, võiksin joosta Rockaway majade poole ning abi kutsuda, kuid mitut Fort Tildeni piirkonda ümbritseva tara ülemises servas olev okastraat näib sellisena, et see võib mu lõhki kiskuda ja mu sisikonna välja rebida, kui vaid prooviksin sellest üle ronida.
Ta on lähedale jõudnud.
Ma ei tunne tema kehast õhkuvat soojust, vaid ta külmust. Tema jäine liikumatu keha, minust mõne sammu kaugusel, jälgides kindlasti põlgusega haledat peidupaika, kus ma end varjan. Jumala poeg limpsib huuli lamba kohal, keda hakkab ohverdama.
«Miren!» hüüab ta uuesti, veel lähemalt, kui oskasin oodata.
Ja ma teen veel ühe vea.
Just sel hetkel, mil ta oma käriseva häälega mu nime hõikab, tõusen püsti ja jooksen viimast korda, püüdes elust kinni hoida, kuigi kõik hakkab lõppema: jooksen verest tühjaks, olen üksi ja tunnen end üha nõrgemana.
Iga sammuga kangastub mulle Gina pilt, tema elevil, põnevil nägu, tema valus lugu. Ma tunnen teda nii lähedal, et võin peaaegu sirutada käe ja paitada ta rõõmsalt kaamerasse vaatavat viieteistkümneaastast nägu fotol, mida tema otsimisel kasutati. Miks ma ei näe teda tulemas?
Järsku muutub kõik. Mõne sekundi jooksul tajun, et ta ei jälita mind enam. «Ma jään ellu, ma pääsen. Ma saan ära rääkida Gina loo. Ma pean seda tegema. Sa saad sellega hakkama, Miren.»
«Oled pääsenud.»
Öises kauguses näen horisondil linna pilvelõhkujaid. Kui ma olen nende lähedal, tunnen end alati kääbusena, kuid kaugelt helgivad need koidukumas kui kvartskivist sambad.
Ta vari ilmub uuesti. Mu jõud ütleb üles. Ma ei jaksa enam kõndida. Mahajäetud tänav, valvas täiskuu: «Sa oled surnud, Miren,» näib see ütlevat. «Sul pole kusagile pääsu.»
Iga astutud samm rebestab mu sisemust, iga mu sumbunud karjatus hajub täielikku ükskõiksusse. Aeg-ajalt kostab mu habisevate sammude vahelt vaid kauge ookeanimöire ja viib pimedusse mu hingeldamise.
«Miren, ära jookse!» hüüab ta.
Kulgen vaevaliselt mööda randa, võideldes näljase liivaga, mis tahab mu jalgu alla neelata. Hüppan üle madala räsitud puitaia, mis on mõeldud liiva ohjeldamiseks, ja õnnekombel jõuan Rockaway naabruskonnas asuva Neponsiti linnaosa keskust rannaga ühendavale sillutatud tänavale, kus asub hulgi pimedate akendega maju.
Klopin abi palumiseks vastu esimest ust, kuid olen nii kurnatud, et suudan kuuldavale tuua vaid sosina. Koputan uuesti, peaaegu jõuetuna, aga majas ei paista kedagi olevat. Vaatan tagasi, meeleheitel, kartes, et ta ilmub taas, kuid teda pole kuskil. Meremüha mähib mu endasse. Üks laine pakib kokku mu hingekillud. Kas ma olen pääsenud?
Jõuan järgmise, sepistatud rinnatise ja ümarate sammastega verandaga majani, ning niipea, kui koputi ja sõrmenukkidega uksele taon, süttib sees tuli.
Minu pääsemine.
«Aidake!» hüüan lootusest taastuva jõuga. «Helistage politseisse! Mind aetakse taga.»
Kellegi käsi tõmbab klaasuksetaguse kardina eest ja nähtavale ilmub mureliku ilmega valgejuukselise vana naise nägu. Kus ma teda varem näinud olen?
«Aidake mind, proua! Palun teid!»
Ta vaatab mulle otsa, kergitab kulme ja naeratab kergelt, mis ei mõju just kuigi lohutavalt.
«Armas jumal, mis sul juhtus, lapsuke?» küsib ta ust avades ja ma näen, et tal on seljas valge öösärk. «See haav näeb päris jube välja, kullake,» lisab ta soojal toonil. «Peaks kiirabi kutsuma.»
Vaatan oma kõhtu. Kogu mu külg kuni puusani on verre uppunud. Mõlemad käed on mu enda verega koos ja isegi uksekoputi on verine. «Võib-olla saab Jim teada, et ma siia jõudsin, aga parem on, kui ei saa. Siis ta pääseb. Siis jääb vähemalt üks meist kahest ellu.»
«Mul on… mul on nii paha olla,» ütlen üha nõrgenevate hingetõmmete vahel.
Neelan veremaitselist sülge, enne kui proovin uuesti rääkida, kuid kuulen selja taga samme ja korraga toimub kõik välgukiirusel. Mul pole aega ümber pöörata.
Samal hetkel, kui vanaproua suunab pilgu üle mu pea, tajun uksepiida kõrval varju, tunnen, kuidas ta külm käsi mu suu katab ja ühtäkki olen ta tugeva käe haardes.
See on lõpp.
Tajun surma vana naise mustades silmades, mind haaravas tühjuses, oma viimases hingetõmbes, kui ta käsi katab mu suud, ja ilma et ma seda tahaksin...
… meenub mulle kõik.