/nginx/o/2019/03/13/11863860t1he230.jpg)
Mõnikord võivad just vähese tekstiga pildiraamatud rääkida neist kõige suurematest asjadest – nendest, mis on tõeliselt olulised ja teevad meid neiks, kes me oleme. Nii näiteks võivad need teosed kõne alla võtta unistused ja õpetada meid unelmate tagamaid märkama, või siis pajatada hoopis armastuse võlujõust, usaldusliku suhte olulisusest või soovist hoolivama keskkonna järele. Loodetavasti tõstatavad need teoseid nii väikese kui suurema lugeja jaoks teemasid, millest pole juhtutud sellise nurga alt mõtlema. Mine sa tea, ehk inspireerivad need raamatud koguni ise unistama, armastama, usaldama, hoolima.
/nginx/o/2025/02/06/16639504t1h99e0.jpg)
Veronika Kivisilla
Illustreerinud Eike Ülesoo
Kirjastus Ärkel
2024
Ühte väiksesse parki just pingi kõrvale tuuakse uus prügikast. Vana on juba väsinud ja lömmi löödud – pätid on siin jõudu pruukinud. Algul on uus prügikast ärevil – ta kahtleb, kas saab oma tööga ikka hästi hakkama. Peagi tuleb vana naine, tuleb noor neiu ja muidugi igas vanuses lapsed ka. Igaüks neist poetab miskit prügikasti ja prügikast võtab kõik tänulikult vastu. Siis aga tuleb kurb kirjanik, kes tahab kirjutada armastusest. See on hiiglama raske, sest niipea, kui ta oma armastatu peale mõtleb, on ta sõnatu. Ja kui tal siis õnnestubki paar rida paberile panna, ei sobi see tema meelest kuhugi. Kirjanik kägardab paberi kokku ja viskab prügikasti. Korraga on prügikastil hirmus raske olla.
***
/nginx/o/2025/02/06/16639507t1h64c3.jpg)
Liis Sein
Illustreerinud Maris Siimer
Kirjastus Päike ja Pilv
2024
Ida elab suures kümnekorruselises majas, mille kõrval on teine ja kolmas ja teab mitmes sarnane maja veel. Aga mänguväljakut pole, ja pole ka puid, mille otsa ronida võiks. Nii veedabki tüdruk suurema osa ajast toas. Ühel päeval, kui vanaisa palub Idal postkastist ajalehe tuua, märkab tüdruk aknalaual õnnetus seisus potitaime. Selle kõrval seisab silt: «Otsin uut kodu.» Ida viib taime oma tuppa. Peagi leiavad sinna tee ka mõned tükid kaotanud pusle, pingi all konutav kilpkonn, hüljatud papagoid, vanaisa sõbra akvaarium, prügikasti kõrval oma saatust ootavad veidi katkised potid ja vaasid. Siis aga koputab ema Ida uksele: «Mida sa seal teed, Ida?»
***
/nginx/o/2025/02/06/16639509t1hffa0.jpg)
Piret Jaaks
Illustreerinud Marju Tammi
Kirjastus Päike ja Pilv
2024
Iiris tuleb lasteaiast koju ja istub oma toa nurka. Ta ei räägi emmega ega issiga ega tädi Mirjamiga, sest Iirisel on suur saladus. Iiris teeb paberile tumesinise vildikaga sota-pota kriipse. Iiris ei taha tuhksuhkruga pannkooke ega viineripirukamängu, tädi Mirjami üllatust ega Bossele palli visata. Saladus on Iirise sisse elama läinud ja Iiris ei tea, kuidas sellest lahti saada. Päris õhtul istub Iiris ema kõrvale diivanile. «Ma tahaksin sulle midagi rääkida,» ütleb ta, «aga ei saa, sest siis ei oleks see enam saladus.» «Emmedele ikka võib, see ei loe, et ema teab,» ütleb ema. Iiris teeb peo lahti. Seal on väike sätendav põrkepall.
***
/nginx/o/2024/12/12/16540701t1hf968.jpg)
Anti Saar
Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Kirjastus Kolm Elu
2024
Härra Haraldil on unistuste aed – aed, milles ta kasvatab unistusi. See on kirju nagu džungel. Mõned unistused siin on juba väga vanad – need istutasid sinna härra Haraldi isa ja ema. Teised aga on sinna toonud aia peremees ise. Mõned unistused kasvavad nii lopsakalt, et vajavad harvendamist, teised aga on nii haprad, et nõuavad pidevat hoolt ja meelespidamist. On neid unistusi, mida tarvis poputada ja neid, mis nõuavad kärpimist. Ja siis on veel unistused, mis Haraldi hoolitsusest õieti ei hooligi. Kogu selle kirevuse keskel kasvab härra Haraldi aias ka üks päris tavaline pirnipuu. Igal kevadel, kui see õitseb, unistab härra Harald, et tuleb hea pirniaasta.