Aimar Ventsel olla Jakuutias lausa kuulus mees

Aimar Ventsel. Foto: Ken Murk

«Minu Jakuutia» esmailmumisest on möödas juba tosin aastat. Mäletan, kuidas kohtusime kord Aimariga Viljandi folgi melus, võtsime aja maha ja ta tutvustas meie kirjastusele oma ideed: lugu ööklubidest ja tundraseiklustest, vägevalt eksootiline ja täiesti unikaalne. Kui nõuka-ajal oli Kaug-Itta rännanud eestlasi üsna palju, siis Aimari teadustöö algas aastal 2000. Selliseid eestlasi ongi ilmselt vaid üks, kes selle sajandi Siberi tundra- ja diskoelust raamatu kirjutada saaksid.

Mälu teeb trikke, seda ei ole mul üldse salves, kuidas me tookord kaanepildi valisime. See on ju samamoodi unikaalne: teemantide kaevandus! Aga seda on mulle öeldud ja olen ise ka tundnud, et kuidagi häirivalt mõjub see hiigelsuur auk maa sees (pisikesed täpid augu kohal on kõrged korrusmajad).

Aimar Ventsel, «Minu Jakuutia». Foto: Raamat

Teemandikaevandusest Aimar siin raamatus tegelikult ei kõnele muud kui et külastab korduvalt Mirnõi linna, mis on tänu teemantidele poolkinnine ja muude linnadega võrreldes rikas. Ka tšaroiidist, Jakuutia ainulaadsest vääriskivist ei räägi ta muud kui et tegevus toimub vahepeal ööklubis nimega «Tšaroiit». Eks see ongi ju Aimari Jakuutia ja ma lihtsalt mainin, et mind isiklikult oleks need keskkonna- ja kiviteemad huvitanud rohkem kui erinevate ööklubide võrdlus.

Kahju oli mul ka sellest, et see jakuudi naine jäigi täiesti peitu. Siis oleks võinud ta juba (loo loogilisuse huvides) mainimata jätta! Aga kusagil üsna alguses viitab Aimar, kuidas ta oma pruudiga tutvus kusagil Põhja-Jäämere ääres ja järgnes «sisseelamine evengi-jakuudi perekonda»​. Ta vihjab, et ta sai «kõik keelud, traditsioonid, kohustused ja normid oma nahal järele proovida». Huvitav! Aga kõik need ägedad peatükid, millest raamat koosneb, jutustavad justkui poissmehe-elust.

Nüüd aitab sellest, mida see raamat ei ole, sest tegelikult on väga palju seda, mis see raamat on. Jagub äratundmist neile, kes nõuka-aega mäletavad, ja ka neile, kellele meeldivad Lennart Meri reisilood või Jack London või «Sannikovi maa». On lahedaid rongidialooge. On ära seletatud viinavõtmise vajadus ja etikett. On igasuguseid spontaanseid sõpruslugusid, just selliseid, nagu laial Venemaal juhtuda saab. Huvitavam osa minu jaoks on tundra. Aastal 2000 oli Aimar teadustööl Saksa ülikoolis ja sai ise valida, kuhu ilmaotsa minna tegema oma etnoloogilist uurimist. Kui enamik noorteadureid kasutas võimalust lennata kusagile soojale lõunamaale, siis Aimar valis postsovetliku Siberi. Selgeks said (teoorias saavad ka lugejale) ürgoskused nagu põdra tapmine, nülgimine ja lihastamine, aga ka põdra seljas sõitmine. Ja muidugi külmas ilmas ellu jäämine! Süüa tuleb sageli (nagu linnukestel Eestimaa talves), ihu tuleb katta naturaalse karusnahaga, saapanööre ei tohi panna topeltsõlme. Jakuutia, muide, olla Guinnessi rekordi hoidja oma temperatuurikõikumiste poolest: suvel 40 ja talvel miinus 60 külmakraadi, kokku niisiis 100, rohkem kui kusagil mujal siin planeedil. Aimar kirjeldab, kuidas ta ise tegi ühe kiire 50-kraadise languse, ei võtnud seda piisavalt tõsiselt ja lõpetas megapalavikuga, mingi ihukuumendava masina abiga sai ikka mõne päeva pärast jalule...

Muidugi on seal sel ajal ka pime, kui on külm. Järjekordse seikluse algus: 55 kraadi külma, 24-tunnine pimedus. Ja lennujaamakontroll küsib: «Eestlane? Kus teie saatja on?» Absoluutselt kõik külma ja lumega seotud lood on mulle põnevad! Vahelduseks kliimapagulaste lõunamaakirjeldustele saab ette kujutada, mida tähendab linnapildis see, kui lumevallid on mitme meetri kõrgused ja nende vahele on kaevatud ühe inimese käimise rada. Kui näed sellise lumetunneli otsas teist inimfiguuri, siis pead ära tunnetama, kumb neist tunnelis liikuma asub, sest ruumi möödaminekuks pole. Ja üle sõidutee saab vaid valitud kohtades, kus lumetunnelid selle võimaluseni juhatavad. Kõik see toimub pimeduses, vaid tänavalaternate plinkimise saatel.

Sooja annavad sealkandi linnades muidugi, nagu igal pool mujal meie planeedi linnades, ööklubid. Raamatu käigus saab tasapisi aru, et Aimar on Jakuutias lausa kuulus mees. Mitte ainult kui «see nemess, kes tuli üksi läbi tundra, et laagriga ühineda», vaid seepärast, et ta sattus ööklubides plaate keerutama kui «Läänest saabunud DJ». Ta hängis sealsete poplauljatega ja (staar)ajakirjanikega ning korraldas nii mõnegi meeldejääva peo, õigemini mitte tema ei korraldanud, vaid ta lükati pulti, vahel lausa ootamatult. Sissevaadet DJ-elu köögipoolde oli ka täitsa huvitav lugeda, alguses suhtusin teemasse pigem pika hambaga. (Raamatu kõrvale tasub ka muusikavihjeid guugeldada.)

«Litsid mehed need Vargamäe omad!» Selle lausega lõppeb see põnev ja omal moel salapärane raamat. Miks selline lause? Sest geneetikud olla avastanud, et eestlaste ja jakuutide isaliini sugulus on tervelt 40-90% kattuv, samas emaliinide oma vaid 10%. Mida see täpselt tähendab, selleks oleks juba mõnda uut raamatut lugeda vaja.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.