Tõestisündinud armastuslood, mõni lühike ja traagiline

Kirjanik Epp Petrone. Foto: Madis Veltman

Hiljuti ütles üks tuttav: «See armastuslugude raamat oli hoopis midagi muud kui see, mida ma arvasin.» Millegipärast arvas ta, et ma olen ise need armastuslood välja mõtelnud. Ilukirjanduslike lühijuttude kogumiku välja andnud.

Epp Petrone, «Inspireerivad armastuslood läbi aegade». Foto: Raamat

Aga oh ei. Need on lood elust. Mind on elu alati inspireerinud. Ja eriti tõestisündinud armastuslood. Kui aus olla, siis mulle meeldib tüürida kellega iganes juttu ajades teemat ikka sinna, et «kuidas te kokku saite»? See on universaalselt ilus vestlusteema, olenemata vastaja vanusest. Ja sellest vastusest koorub alati lugu, lisaks loole ka ajastu.

Kunagi aastaid tagasi tegin ma ajakirjas Eesti Naine sellist rubriiki nagu «sajandi armastuslugu». Kogusin materjale isegi India, Ameerika, Inglismaa ja Norra raamatukogudes. Lugesin isegi venekeelse raamatu Raissa Gorbatšovast. Raamatukaante vahele jõudis valik: minu valitud armastuslood, minu rõhkudega jutustatud. Mõni neist on ajaliselt pikk, mõni lühike ja traagiline. Lugesin seda raamatut ükspäev üle ja sisse tuli mingi omamoodi maailmavalu ja igatsus... igatsus näiteks uusi armastuslugusid kirja panna. Mul on neid tegelikult sahtlis päris palju veel!

Märkasin lugedes ka ühte uut tarkust. Mitte ükski neist lugudest ei ole ei lõpuni õnnelik ega ka lõputult õnnetu, nii nagu on õnne, õnnetust ja elu täis iga aeg meie ümber. Aga armastus ei saa otsa. Nii, nagu näiteks Cynthia Lennon kirjutas armastusega Johnist oma mälestusraamatus, samamoodi destilleerib aeg välja selle igas loos. Luhtunud armastuslugusid polegi, õigemini on võimalik jõuda sellise seisundini, kus niimoodi suhtuda saab.

Mäletan, kuidas otsisime kirjastuses raamatule pealkirja. Armastuslood küll, aga millised? Mängisime erinevate sõnadega ja sõelale jäi «inspireerivad». Käivitavad. Armastus võib luua mõtteid-tundeid (nagunii), aga ka muinasjutte, näidendeid, filme, laule, teadust, riigipöördeid, legende, skandaale... Mulle pakuvad alati huvi loomeinimeste armastuslood (raamat algab Hans Christian Anderseniga ja tema platoonilise suure armastusega, millest sündisid mitu kuulsaks saanud muinasjuttu; aga mismoodi on seotud armastuslood ja looming näiteks Sigmund Freudi või Walt Disney elus, ka seda olen uurinud ja siia kaante vahele pannud). Samamoodi on huvitav endasse võtta lugusid, mis sattusid ajaloo hammasrataste vahele. Näiteks Julius ja Ethel Rosenberg, kes saadeti 1950ndatel USAs elektritoolile skandaalse aatompommi-saladuse lekitamise pärast. Või printsess Diana viimane, poliitiliselt ebakorrektne armastus. On lugusid, mille lõplikku tõde täpselt teada ei saagi ja küsimusi jääb õhku.

Aga on midagi, mida ma usun: armastus jääb, see on kindel. Ja armastuslugude-teemalisi küsimusi tasub esitada! Näiteks suguvõsakokkutulekul. Või miks mitte lihtsalt kas või homme hommikul oma kõige vanemale suguvõsa liikmele helistada ja küsida: «Hakkasin mõtlema, kuidas te täpsemalt tookord tutvusite...?» Armastus ja mälu koos, see on parim, mida soovida ja edasi viia!​

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.