Saada vihje

Sveta Grigorjeva soovitab raamatuid, mis raputavad, lohutavad ja panevad pea pööritama

Lavastaja, koreograaf, tantsija ja luuletaja Sveta Grigorjeva. Foto: Sander Ilvest
Copy

Kirjanduse valimine on alati isiklik – iga raamat, mis kõnetab, avab midagi ka lugeja enda sees. Koreograaf, tantsija ja luuletaja Sveta Grigorjeva soovitab raamatuid, mis on mitmekesised ja isikupärased: alates kultuslikest elulugudest ning filosoofilistest mõtisklustest kuni ulmeklassika ja poeetilise proosani. Need raamatud ei pruugi pakkuda lihtsaid vastuseid, kuid panevad küsima ja avastama.

Cookie Mueller, «Walking Trough Clear Water in a Pool Painted Black».
Cookie Mueller, «Walking Trough Clear Water in a Pool Painted Black». Foto: Raamat

Cookie Mueller «Walking Trough Clear Water in a Pool Painted Black»

Kui ma peaks kunagi üksikule saarele juhtuma ja mul võib ainult üks raamat kaasas olla, siis see on just see. Mueller oli näitleja, strippar, guru, diiler, kirjutaja ja lihtsalt äge naine, kes oskas ka kõige hullemad elujuhtumid lõbusaks looks kokku keerata-kirjutada. Mõni küsib, mida Jeesus teatud olukordades teeks, mina aga küsin alati, mida Cookie teeks. Mul on kodus talle lausa altar, ta on ainus (eba)jumalakuju, keda kummardan. Soovitan soojalt ka teistelegi.

***

Ükskõik mida Ursula Le Guinilt

Alustada võiks ehk lühiproosaga, aga miks ka mitte näiteks «Pimeduse pahema käega». Le Guin on küll selline autor, kes mõtestab alati oma tekstides ühiskonna enese sisemisi ja peidetud mehhanisme, pakkudes oma ulmega alati mingit alternatiivi juba olemasolevale maailmale ja selle (tihti igavale) korraldusele. Võim, sugu, hierarhiad, majandussüsteemid, armastus, loodus – kõike hakkad peale tema lugemist teisiti vaatama! Hullumeelne kirjandus, ulmeliselt hea autor! Arvan, et tegemist on üle aegade ühe huvitavama ja olulisema autoriga... terves galaktikas.

Kirjanik Ursula K. Le Guin.
Kirjanik Ursula K. Le Guin. Foto: Benjamin Brink / The Oregonian via AP / Scanpix

***

Mehis Heinsaar, «Ööpäevik».
Mehis Heinsaar, «Ööpäevik». Foto: Raamat

Mehis Heinsaare «Ööpäevik» (Loomingu Raamatukogu)

Heinsaare päeviku vormis kirjutatud esseistika on korraga eksistentsiaalne, nukker, naljakas ja lohutav. Mina ka vist ei oska – nagu Heinsaargi – elada. Noh, elada, nagu mõni «normaalne» ja eeskujulik inimene. Ja kuidagi lohutav on lugeda, et sellised friike on veel. Heinsaar küll liugleb alatasa mingisse enesehaletsuslikku luulu, mis mõnikord ka kopa ette viskab, tahaks lihtsalt öelda, kuule, asi pole nii hull ja võta ennast kokku! Kirjutise stiil on samas korraga mõnusalt nõudlik ja poeetiline. Tore tihnik, kus autoriga koos rännata ja mõelda olme, ulme ja elu mõttetuse-mõttekuse üle.

***

Ella Ilbak «Otsekui hirv kisendab...»

Ilbak on jällegi teine selline inimene, kes elas vaid oma kunstile. Eesti esimese elukutselise tantsija ilukirjanduslik autobiograafia on mõnus sissevaade ühe keerulise ja imelise natuuri ellu. Ilbak huvitus lisaks tantsule ka filosoofiast kui ka kirjandusest ning «Otsekui hirv...» on raamat, mis kõnetab kindlasti ka tantsukauget inimest. See räägib ühe suure ja Euroopas oodatud kunstniku elust ja edust, ning kahjuks ka sellest, kuidas Eestis – oma inimestelt – sai ta tihtipeale kaasaelamise ja tunnustuse asemel kadedusest tingitud põhjendamatu kriitika osaliseks. Ilbak oma radikaalses pühendumises esmalt kunstile on mulle siiani üheks suuremaks eeskujuks. Ma arvan, et saan temast aru.

Ella Ilbak
Ella Ilbak Foto: Jaan Riet / Eesti Rahvusarhiiv / EFA.215.3.8484

***

Clarice Lispector, «Tähetund».
Clarice Lispector, «Tähetund». Foto: Raamat

Clarice Lispector «Tähetund» (Loomingu Raamatukogu)

Lispectori looming on nagu legaalne narkootikum ja religioosne kogemus. Midagi veidrat juhtub tema teoseid lugedes. «Tähetund» on aga sensuaalne metafüüsika, mille laused panevad pehmelt pea pööritama ja tema tummisesse luulelisse teksti ära trippima. Üks Lispectori lause on tihti nii kummaline ja kummastav, et seda peab järjepanu kümneid ja kümneid kordi läbi lugema. Mitte küll selleks, et kirjutatust aru saada (kuigi seda ka), vaid esmalt selleks, et nautida seda kummalist omailma aina uuesti ja uuesti. Ja uuesti.

***

Fleur Jaeggy
Fleur Jaeggy Foto: Basso Cannarsa

Fleur Jaeggy «Vangipõlve õndsad aastad» (Loomingu Raamatukogu)

Raamat, mida ma olen kümneid kordi läbi lugenud. Ühe tüdruku ja tema internaatkoolis viibimise lugu, mis keerleb nii eneseotsingute, metafüüsika kui armastuse ümber. Jaeggy on korraga õrn ja terav, lihtne ja keeruline, julm ja halastav, määriv ja puhastav. Nagu Lispectoril, on sellelgi autoril võime öelda ühe lühikese raamatuga palju enamat meie maailma kohta, kui paljudel noil kaanonisse kuuluvatel meestel, kes on kirjutanud end ajalukku suuremahuliste kuivade «tellistega».

***

Carson McCullers
Carson McCullers Foto: Carl Van Vechten / Wikimedia Commons

Carson McCullers «Laulatuse lummas» (Loomingu Raamatukogu)

Midagi äärmiselt kummalist ja kurjakuulutavat on alati toimumas McCullersi tekstides. Selles raamatus tahab pealtnäha üks teismeline tüdruk maniakaalselt pääseda oma vanema venna laulatusele, aga tegelikult räägib raamat kasvamise ja sellega seotud teatud süütu ja maagilise maailma tunnetamise-tunnetuse kaotamisest. Autor suudab väga väheste tegelaste ja dialoogide kaudu luua äärmiselt pineva ja painava – lummava atmosfääri.

Tagasi üles