:format(webp)/nginx/o/2025/02/10/16647015t1h99db.jpg)
Loomingu Raamatukogus ilmus Yū Miri romaan «Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs», Jaapani ühiskonna peegeldus vaimu silmas, sest minajutustaja on Ueno pargis uitav pika tööelu elanud Mori Kazu vaim. Sõna saavad aga teisedki, sest autor on taustale kollaažiks sättinud pealtkuuldud vestlusi, ametlikke teateid ja raadiouudiseid.
Jaapani majandusime pärast Teist maailmasõda ei sündinud üleöö ega võluväel. Selle taga oli miljonite inimeste töö ja nende lugu pole just sageli räägitud. Yū Miri (snd 1968) raamatus põimuvad isiklik ja ajalooline, selle tegelaste seas on nii keisripere liikmed kui ka kodutud. Jutustaja saabub Põhja-Jaapanist Tōkyōsse, et otsida tööd 1964. aasta olümpiamängude rajatiste ehitamisel. Oma elule vaatab ta tagasi siis, kui Tōkyō taas olümpialinnaks kandideerib. Ajas ja ruumis liikudes keskendab autor oma pilgu neile, kellest muidu kaldume mööda vaatama.
Näitekirjanik ja prosaist Yū Miri võitis 1996. aastal prestiižse Akutagawa auhinna. Tema romaan «Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs» sai 2020. aastal USA rahvusliku kirjandusauhinna tõlkeraamatute seas.
Loe katket raamatust!
***
/nginx/o/2025/02/10/16646846t1h6c5c.jpg)
Kodus Yasawa külas ei leidunud üheski majapidamises midagi nii peent nagu roosid.
Esimene roos, mida ma nägin, oli üks valge roos Uue Maailma nimelises kohas.
Tōkyōs elades olin ma täielikult töötamisele keskendunud, mul oli ükskõik, milline ma välja näen, ning joomine, naised ja õnnemängud ei puutunud minusse. Arvasin, et kui ma Tōkyōs mõne naisterahvaga juttu teeks, siis naerdaks mu maaka-aktsent kohe välja, isegi poes käies ei saanud ma naissoost müüjatega rääkides õieti suudki lahti.
Uue Maailma kabarees hakkasin ma käima pärast Kōichi teist surma-aastapäeva, olin siis umbes viiekümnene.
Töötasin sellal Hirosakis, pargi lähedal spordiväljaku rajamise juures. Kord kõndisin pärast tööpäeva lõppu mööda Kanrakugai tänavat, kus oli ligi kolmsada joogikohta külg külje kõrval rivis, kui mu silmad peatusid Uue Maailma roosal sildil ja jalad selle ukse ette seisma jäid.
Veel kümme aastat tagasi oleks see olnud minu jaoks mõeldamatu, kuid nüüd astusin üksi sisse ja lasin ennast lauda juhatada.
Olgugi et mul olid seljas mudased tööriided, ei vaadatud minu peale viltu.
Diivanil hostess’i tulekut oodates vaatasin ma tuhatoosi kõrval väikeses vaasis olevat valget roosi. Kahtlesin, et äkki on see kunstlill, tahtsin seda kindlaks teha ning võtsin roosi kätte ja nuusutasin, kuid siis saabuski hostess mind teenindama.
«Minu nimi on Junko, vabandan, et pidite ootama,» ütles ta ja istus minu kõrvale. Torkasin roosi kähku vaasi tagasi, aga juba jõudis ta minult küsida: «Kas teile meeldivad roosid?»
Tema hääldus meenutas aga minu kodukandi oma ja seepärast ütlesin ma meelega murrakut rõhutades: «Ei, ma mõtsin, et sie on äkiste kunstlill, tahtsin ainult nuusutada», mispeale Junko naeris nii, et tema vööni ulatuvad lopsakad mustad juuksed võnkusid, valas mulle viskit ja lahjendas seda veega.
Junko oli samuti Fukushima rannikult Namiest pärit. Rääkisime läbisegi Ukedo sadama, Sōma Nomaoi pidustuste, tuumajaama, kus tema vennad töötasid, ja Hamadōriga seotud jutte, aga siis läks äkki juba niigi pimedas saalis täiesti kottpimedaks nagu tunnelis, suur sädelev kera hakkas pöörlema ja heitis Junko valevatele põskedele ja kummuvale rinnaesisele väikeseid valguslaigukesi. Tegin pidevalt rasket füüsilist tööd ja magasin öösiti alati sügavalt nagu jala pealt uimaseks löödud, unenägusid ma õieti ei näinudki, kuid Uue Maailma Junko tundus mulle nagu unenägu.
«Kas teeme ühe aeglase tantsu?»
«Ma’i ole kunagist tantsinud.»
«Pole hullu.»
Junko võttis mul käest ja me läksime saali keskele.
Tumelilla vaip summutas sammud, nagu meie jalad ei puudutakski maad.
Muusika mängis, aga vaikus oli ööstki sügavam.
Kõrvu teritades kuulsin oma südame lööke ja tema sosinat, mis ütles: «Võta mul ümmert kinni, pane käsi ümmer selja.»
Tantsisin esimest korda elus aeglast tantsu.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)