Sinijärv soovitab krimisarja: Adler-Olsen on üsna vaba boreaalse tumeduse painest

Taani krimikirjanik Jussi Adler-Olsen. Foto: Peter Hartenfelser/IMAGO/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jussi Adler-Olseni romaani «Lootusetult luku taga».

Taanlaste nummõr üits põnemaakri suur Q-osakonna sari saab kümnenda raamatuga lõpu peale. Ja võimsa! Tunnistan, et pole kõiki lugenud, aga mõtlen, et kui lõbu pärast lugemiseks aega tekib, võtan otsast ette. Krimivikega see hea asi, et tingimata ei tule järjest kütta, võib ka jupiviisi. Kogemused saavad isenäolised. Manustagem kummastki variandist parim.

Jussi Adler-Olsen, «Lootusetult luku taga». Foto: Raamat

Adler-Olsen on üsna vaba boreaalse tumeduse painest (eks Taani olegi tubli träps lõuna pool muust Baltoskandiast) ja juba seeläbi keskeuroopalikum. Eelsoovitet Jonassoni raamatust jooksis põgusalt läbi Rootsis elava prantslanna põlastus Taanimaa suhtes (õllest ja saiast elada, öäk). Siitpoolt merd vaadates ei pruugi nonde skandinaavide omavahelisi iginügimisi teab mis heaste mõista, üks põhjala viikingukamm moameeste jäuks keik. Samas isegi põnevikužanri hoolsati imendades tulevad jõujooned esile. Norrakad, taanlased, rootslased võivad küll üksteisest aru saada, aga ne maailme sees on ju veel teisi maailmu, kus riigipiir tähendab vähe ja lõpuks on kõik ikkagi üks. Tänapäeva Taani asjadest aimu oimamiseks võib Adler-Olsenit soovitada. Ta püsib tegelikkuses, ei leiuta ebaveenvaid koledusi, rida ja rada rakendatakse lugeja teenistusse. Rida ei vigurda, rada kisub ühes kulgema.

Nii et. Kes saab, alustagu esimesest (Q-osakonna lood on raamatukaantel ka ilusti nummerdet) ning mingu mänguga kaasa. Midagi paha ei sünni sellestki, kui võtad viimase. Siis ei saa muidugi viimast võtta, sest mõned varasemates lugudes õhku jäänud teemad on juba vastuse saanud. Samas hea põnevik ununeb kiirelt ja laseb end uuesti lugeda. Inimestel, kes loevad vast üksnes ühe raamatu nädalas, ei tohiks probleemi tekkida. Antagu hagu, tõhus Taani tekstitöö.