Kust üldse tuleb vajadus iga mõne aja tagant Indiasse rännata?

Anne Vetik. Foto: Taavi Sepp

Vajadus Anne Vetiku raamatut «Minu Goa» lugeda tekkis mul, kuulates Anne juttu Õhtulehe podcastis «Järgmine peatus». Kõik need tema koeralood ja isegi vaglad haavades mõjusid põnevalt!

Muide, ma ei teadnudki enne selle saate kuulamist, et Anne Vetik on slaavitar (see armasõrn aktsent), olen ta sõnaosavaid artikleid lugenud ja teda niiöelda puhtaks eestlaseks pidanud. Huvitaval kombel toob «Minu Goa» meelde ühe teise slaavitari kirjutatud koeri täis seiklusjutu, «Minu Alaska» Maria Kupinskajalt. Kui ma käin kusagil noortele esinemas või kui kusagil mujal keegi küsib mult noorteraamatu soovitust, siis on mu tavaline vastus olnud koeraraamat «Minu Alaska». Sama hästi võiksin edaspidi soovitada «Minu Goad»! Nooruslik hoog, loomaarmastus, uljus, hea keel, terav silm — neis lugudes on palju ühist. Tõsi, Anne raamatus on ebapedagoogilisi elemente. Tsitaat: «Ehkki olen korduvalt üritanud joogat armastama hakata, pole see mul õnnestunud. Ma ei ole väga paigal istuja inimene, välja arvatus siis, kui paigal istumine toimub heas seltskonnas, Prosecco ja joint näpus.» Nojah, hästi öeldud.

Anne Vetik, «Minu Goa. Lubaduste maa». Foto: Raamat

On üks teatud klišee, mis kordub troopikasse reisimise kirjeldustest, olen sedasorti stseeni seoses proovitööde lugemisega oma elus kohanud üle tuhande korra küll: esimene hetk lennukist välja astudes, kui näkku lööb troopiline õhk. Annegi mainib seda hetke, lisab põleva prügi lõhna ja ütleb: «paigutaksin selle tunde emotsioonide skaalal kuhugi ahvivaimustuse ja meeltesegaduse vahele.» Ja kust üldse tuleb vajadus iga mõne aja tagant Indiasse rännata? «Sensoorne puudujääk!» Indias tekib võimalus oma moodsa inimese kuubikust välja saada ja maailma katsuda ja haista, oma meeli kasutada. Peas sosistab vaikne hääl seikluste stsenaariumeid (see on armastuse ja rikkuse jumalanna Lakšmi, kes seal sosistab).

Ühesõnaga: hea! Mulle meeldib. Terava pilgu ja keelega autor elab raamatu vältel rannas, ühes sakslaste korraldatud koerte varjupaigas, tema elukoht on onn ja seal elab lisaks temale üks sümpaatne rott (kui torm tulema hakkas, siis hakkas ka rott sabistama ja valmistuma), õigemini on Anne see, kes absoluutselt kõik loomtegelased sümpaatseks kirjutab. Kõik need erinevate iseloomudega varjupaigakoerad, aga ka elevandid, hobused, isegi maod mõjub toredalt. Ka inimesedki siin raamatus on värvikad, kentsakad, lõppkokkuvõttes ikka sümpaatsed. Loodan, et Anne Vetiku peas sosistab Lakšmi juba uusi plaane ja neist saab kunagi mõne uue raamatu!

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.