Raamatublogija kiidab: väga-väga soovitan seda romaani lugeda!

Krimikirjanik Chris Whitaker. Foto: David Calvert/Shutterstock

Chris Whitakeri romaan «Me algame lõpust» on südantlõhestav meistriteos katkistest inimestest, kes väärivad paremat. Oma lugemiselamust jagab raamatublogija Mariann Vendelin.

Cape Haven, California/Copper Falls, Montana. Ammuse tragöödia jäljed ulatuvad ühes väikeses rannikulinnas kaugele. Kõige sügavamalt tunneb neid politseiülem Walk, kes pole kunagi rahu teinud ei sündmuse ega oma rolliga selles. Järellainetus puudutab ka 13-aastast Duchessi, tüdrukut, õieti naist, kelle elu on varakult vorminud iseseisvaks ja -päiseks, karmiks ja sõnakaks, nii et ta samastub end metsikute lindpriidega. Ta on oma vennale ema eest, kuna nende lihane vanem kipub oma maailma kaduma. Saatus pole nende piinamist veel lõpetanud. Walki lauale potsatab tema esimene mõrvajuhtum koos lahendusega, aga mees ei usu seda ning hakkab omal käel tõde välja selgitama.

Chris Whitaker, «Me algame lõpust». Foto: Raamat

Ma ei taha detailidesse laskuda, et mitte kuidagi rikkuda emotsioone, mis tekivad omal käel seda lugu avastades. Romaan kulgeb aeglaselt, on kuritegu ja saladused, aga hoogsat krimisüžeed ei tasu otsida. Musta ja valge asemel võimutsevad hallid toonid. Fookus on tegelaste läbielamistel, kui elu neid siia-sinna solgutab, ent sisseelamine võtab aega. Ei olnud lihtne sina peale saada karmi tüdrukuga, kes vannub, näitab keskmist sõrme ja lubab päid maha raiuda, ega hea hingega politseinikuga, kuna meie elukogemused on niivõrd erinevad. Märkamatult poevad nad aga sügavale naha alla, sest järgmine hetk juba lahistasin nutta ning lõpuks valutas süda absoluutselt iga tegelase pärast.

«Me algame lõpust» põimib kokku hulgi traagikat, viltuvedamist ja õnnetuid juhuseid, aga ka armastuse tohutu väe ja üürikesed õnnehetked. Raamatu keerud-käänud jäävad kauaks pitsitama, eriti see kui heast tahtest sooritatul on võimalikest kõige hullem tagajärg. Oi, kui palju segadust suudavad külvata väikesed tulihingelised tüdrukud ja ähmis poisid. Kui tavaliselt naudin, kuidas loo lõpus kõik niidid kokku jooksevad, siis selle puhul panid need ahastama ja tahtsin, et kõik ei oleks nii läbi põimunud. Lisaks tundsin end rumalana, et üht suurt saladust läbi ei hammustanud, sest vihjed olid nina all igal jumala leheküljel. Valatud pisarate kogusest hoolimata jääb valitsema siiski lootusrikas tunne, sest tegelased ei lase end saatusel maha murda ja on ligimeste nimel kõigeks valmis.

Kuna alustasin kujundusest, siis lõpetan ka sellega. Pilkupüüdev esikaas kohe ei haakunud looga - California rannikulinn, ei ühtki hobust. Temani jõuame hiljem. Tagantjärgi hakkab kujundus kõnelema ja ei jää enam vait. Iga kord, kui seda silman, läheb jälle meel härdaks, mõtted vupsavad tüdrukule hobuse seljas ja hetkele, mille ta just läbi elas. Elagu kaaned, mis sisuga niivõrd haakuvad, et hoiavad emotsioone värskena. Väga-väga soovitan seda romaani lugeda!