Mismoodi ühest omapäi kõndijast sai täiskasvanute mulgi keele õpetaja

Kristi Ilves. Foto: Marko Saarm

Kui tavaliselt teeb «Minu» sarja raamatu huvitavaks mingi pingeline kultuurikonflikti-olukord, siis Kristi Ilvese «Minu Mulgimaa» lugu jutustab õnnelik ja paigas, juurtega maa küljes kinni, oma kohta teadev autor.

Mäletan, kuidas me mõni aasta tagasi lugesime «Minu Mulgimaa» konkursi proovitükke, kuidas ma avasin Kristi loo ja lugesin sellest vanast tammest, mida ta koduaknast nägi. Selle puu oli istutanud tema vanaisa vanaisa, kui ta kroonust tulles selle maatüki omale sai. Mul tuli seda kirjeldust lugedes lausa pisar silma, eks ma ju tean, et minu enese juuri on nii ema kui isa poolt rapitud ja on see «ärakadunud põlistalu valu» mu sees, ning helge rõõm teise inimese pärast, kellel see põlistalu olemas on. Mõnes mõttes on see vedamine, aga tegelikult tuleb ikka endal vedada, see pole nii lihtne midagi. Ka Kristi loos tuleb välja, kui palju ta pingutama on pidanud, kuidas näiteks linnas õppides ja pärast vanavanemate surma käis talvel üksi nädalavahetustel maja soojaks kütmas. Ja siis tuli valik. Äratundmine.

Kristi Ilves, «Minu Mulgimaa». Foto: Raamat

Pärast Kristi loo lõpuni lugemist on mu sees kuidagi helge olemine, justkui oleksin värskelt omaenda lapsepõlve sattunud ja seda väärtustanud. Ma polegi muidugi objektiivne, sest olen lapsepõlve ja kooliea Mulgimaa südames Karksi-Nuias veetnud, olemata küll juurte poolest mulk, jäid ka mulle kohalikud keelendid külge, käsitöötunnis tegime kõik endale Halliste neiu rahvarõivad, kõõlusime Kitzbergi poolt kirja pandud legendite toimumiskohas...

Muide, kas märkate, et ma kasutan oma lapsepõlvest kõneldes minevikuvormi? Mis mind «Minu Mulgimaa» raamatus pidevalt häiris, oli ajavorm. Ma ei tea, kas see oli autori või toimetaja otsus või nende ühine otsus, aga millegipärast on üritatud kogu lugu jutustada eksklusiivselt olevikus. Aga peatükid on temaatilised, see tähendab, et ühe lehekülje peal võib tegevus toimuda eri kümnenditel, vilgas autorimõte liigub ja üldistab, märkab detaile, koob paralleele... aga kõike seda olevikuvormis. Kohati tekib sellest stiilisegadus, kohati lausa sisulised segadused. Eesti keeles on ju olemas lihtminevik, täisminevik, enneminevik - keele funktsioonid, mis tekkinud põhjusega. Mulle küll meeldib (tekstis, aga ka muidu) olevik seisundina, see tekitab kohalolu ja aitab stseene avada rahulikumalt, aga tundub, et pidevas olevikus olla saab kirjutaja olla vaid siis, kui ta kiireid ajas liikumisi ei harrasta.

Aitab olevikust-minevikust, jätkan mulgi teemadega. Mulk, muide, olevat olnud talunimi ja olla valeväide, et see lätikeelsest sõnast loll ehk mulkis tuleb. Alles hiljuti olla seda uuritud üle nii läti kui Tartumaa folkloorist ja selgus, et mulk-sõna on see, millega tartumaalased hakkasid nimetama oma jõukaid naabreid. Aga miks arvavad nii paljud, et Mulgimaa on Viljandimaa? Kristi oskab näpu panna võimaliku süüdlase peale: «Väike Viljandi, Mulgi päälinn...» Selline laul on olemas ja kõigile teada. Millest see laul tekkis, see jäi veidi ripakile. Igatahes õige Mulgimaa osa Viljandi ei ole, ammugi mitte pealinn! Mulgimaa suurim linn on Tõrva (tõsi, seal on siseopositsioon, kes ei arvagi mulkidest hästi, nagu raamatust selgub). Ja Tõrva tuleb nimetavas käändes hääldada teises vältes, nagu Narva! Ma teadsin seda ka enne raamatu lugemist, sest olen tõrvakatelt selles osas noomida saanud, nad tõesti võtavad seda südamesse, kui nende linna valesti hääldada. Mulgimaa pealinn on aga Abja (mitte keegi kohalik ei kasuta pikka nime). Mulgimaa süda minu jaoks isiklikult on Karksi, aga ma ei hakka siin pikemalt muljetama, sest Kristi Mulgimaa-osa see nii tugevalt pole. Ta on küll ära maininud olulise: Karksi-Nuia on kohalike jaoks Nuia, aga Karksi on mõne kilomeetri kaugusel eraldi koht. Vabandust, kui veidi keeruliseks muutus!

Kristi enda maailma süda on mõistagi seesama tamme kõrval asuv talu Tarvastus. (Ahjaa, kas te teate, mis on vahe Mustlal ja Tarvastul? Mustla on alev Tarvastus, Mustlas asub Tarvastu kool ja raamatukogu... vabandust, kui taas keeruliseks muutus!) Mulle läks väga korda Kristi arengulugu, tema lapsepõlv. Ka mina kasvasin nii, et olin palju mamma-papa juures, ei käinud lasteaias ja kogu kooliaeg tundsin, et olen justkui veidrik, alles ülikoolis jõudsin seltskonda, kus olid teised samasuguste lugudega. Teised veidrikud. Üks neist ütles mulle kord, et ta tunneb ära need inimesed, kes pole lasteaias käinud. Need ollagi tavaliselt «metsa poole», julged ja omamoodi.

Kristi julgeb ka selle välja öelda, et talle ei meeldinud tavalises üldhariduskoolis koolis. Ei meeldinud talle seal ei õppida ega õpetada. Tema lugu – millest kõneleb ka raamat – on sellest, mismoodi temast sai täiskasvanute mulgi keele õpetaja, mulgikeelse ajalehe ja mulgikeelsete raadiouudiste tegija ning mulgi sõnastiku töörühma liige. Omapäi kõndijad loovad ise omale töökohad, mitte ei sobitu süsteemi. Lisaks on nad inspireerijateks ja võitluskaaslasteks teistele omapäi kõndijatele... Kristi kirjutab raamatus päris palju teistest inimestest, alates papast-mammast ja lõpetades kuulsate mulkidega ning mitte nii kuulsate oma küla inimestega. Mõnusalt jäid meelde mitu mulgilugu: kes tellis-maksis omale tammekirstu ette ära, et lapselapsed ei saaks kokku hoida; kes täiendas pidevalt oma tulevaste matuseliste nimekirja; kellel läks abikaasale tellitud kirst nihu, sai liiga lühike, lesk tellis uue ning jättis vana kirstu enda tulevast surma ootama. Praktiline! Ja täiesti mulgipärane.

Mulgimaal on vedanud, et Kristi Ilves olemas on. Väidetavalt on mulgi keele oskajate arv kasvamas ja oma osa selles on Kristil. Muidugi on ta raamatus ka omajagu kibedust: miks ei kõnele kõik oskajad oma noore põlvkonnaga kodukeelt, miks ei ole igal pool lasteaedades ja koolides keelepesasid? Täpselt samad probleemid on muidugi ka Võro- ja Setomaal, käib elukunstiliik nimega olelusvõitlus.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.