Ilusat sünnipäeva, meie Eesti!

Epp Petrone raamatutega «Meie Eesti» ja «Naša Estonia». Foto: Tauno Ööbik

Mul on hea tõdeda, et ma olen Eesti lastele ja meie Eestile midagi olulist kinkinud. Raamatu «Meie Eesti» nimelt. See raamat jääbki ehk kõige suurema tiraažiga lasteraamatuks nn uuel Eesti ajal, ja mis siis veel paremini võiks seda kohta täita kui mitte raamat, mis Eestit harivalt tutvustab... Olen tänulik, et just mulle autorina see võimalus osaks sai.

Mõte teha lasteaia vanema rühma ja algklassilastele Eestit tutvustavate lühilugude kogumik oli mul ammu ja kavatsesin kasutada oma perelugude sarja tegelasi, eriti «Anna hammaste» ninatarka Annat. Kui kirjastusega võttis (umbes pool aastat enne Eesti riigi sajandat sünnipäeva) ühendust Maxima poekett ja pakkus välja, et nad tahavad teha Eesti juubeliaastal ühe hariva raamatu, juhtus see, et kaks ideed said kokku ja tekkis sünergia.

Poeketi poolt tuli impulss kaasata mitte ainult eesti, vaid ka vene lapsed ja nii ilmus meil ka venekeelne «Naša Estonija». Minu meelest oli see Eesti sajanda sünnipäeva-aasta üks ägedamaid integratsiooniprojekte ja on seda siiani. Iga lauset kirjutades mõtlesin ma, et mismoodi üks väike vene laps Eestis seda loeks.

Pildil raamat «Meie Eesti», autoriks Epp Petrone. Foto: Kristjan Teedema

Selle raamatu kirjutamine oli minule endale ka sisemine integratsiooniprojekt. Kui ma kirjutasin raamatu viimaseid lauseid, siis mul tuli täitsa pisar silma, ma tundsin, et see jõuab pärale: meie Eestimaa. See jõuab hinge väikesele venekeelsele eestimaalasest lugejale. See maa on tema kodu. Samas on oluline ka see, et viimase peatüki tegevus toimub Narva kindluse tornis: ka Narva on «Meie Eestimaa» ja tekitab sooja tunnet, eestikeelne eesti laps loeb ja võtab selle vastu. Ta on siiras ja rikkumata poliitikast, tema jaoks on see tema maa, tema kodu. Ka Narva. Nii et minu jaoks ei olnud see «Meie Eesti» lasteraamat mitte ainut harimise, vaid ka armastuse ja integratsiooni tekitamise võimalus.

Kirjutades tegin palju netiotsinguid, harisin ennast. Näiteks ei teadnud ma varem, et Eesti lippu tohib vaid ühel ööl aastas lehvima jätta, muidu mitte. Tekst on peamiselt dialoogidele üles ehitatud, laps-peategelane Anna on vahepeal üsna kriitiline ja vahepeal üsna naljakas lapsesuu. Ma proovisin mõned olukorrrad oma laste peal läbi. Ise ma poleks vist selle peale tulnud, et Lydia Koidula põrmu Eestisse toomise loo peale küsib laps uudishimulikult: «Ahsoo, kondid toodi Eestisse, aga kuhu liha jäi?» Ja et ema lause peale, et «Meil aiaäärne tänavas» võib pisara silma tuua, küsib laps: «Kas seal aia ääres olid nõgesed?» Minu meelest tuli raamat hea välja, hariduse ja nalja tasakaal on paigas.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.