Hollandlaste naljad muutuvad naljakaks pigem seeläbi, et nad ei ole naljakad

Meelike Eenpuu-Villup Foto: Erakogu

Ämma-häire olgu kohe antud: kes ei soovi lugeda värvika ämmtegelasega «Minu» sarja raamatut, see hoidku eemale Meelike Eenpuu-Villupi raamatust «Minu Holland».

Samas arvan, et Meelike ei oleks saanud oma lugu kirjutada ämma välja jättes ega oleks ka saanud mitte keegi tema asemel miniarollis olles seda elu elada ilma probleemideta. Teisisõnu, midagi on Meelikese mehe loos sügavuti düsfunktsionaalset, võtkem faktid: mees ei suhtle oma isaga ega teagi, kus isa on; mees elab oma venna kõrvalkorteris, käib rõdu kaudu venna pool ja vend tema pool; emal aga on uksevõtmed ja tuleb sisse, kui lähedale satub, uksele koputamata. Kui poeg tahab oma kodus tapeeti vahetada, siis päevakorrapunktid number üks, kaks ja kolm: ema teab, mida ja kuidas. Sellisesse olukorda sattunud autoril on kõik võimalused lugeja enda poole võitmiseks, aga miskipärast hakkab ühel hetkel lugemise käigus tekkima tunne, et saan sellest ämmast omamoodi aru. Ega ta minia ka lihtne frukt ole! Ja raamatu alapealkiri «võitlus tuuleveskitega» laieneb ka võitlusele iseenda sees. No näiteks: kas on vaja oma pulmaseltskonna riietust südamesse võtta? See tuuleveski pole mu meelest mitte kusagil mujal kui kirjutaja enda silmas.

Meelike Eenpuu-Villup, «Minu Holland». Foto: Raamat

Nii et pidevalt, terve raamatu jooksul, püsib küsimus, kas autor saab ikka hea-halva maitse piiril balansseerimisega hakkama, aga olgem ausad: sellele küsimusele vastust otsides leheküljed aina lendavad. Peatükkide lõpus on sageli ära trükitud kohalikud naljad, mis muutuvad naljakaks pigem seeläbi, et nad ei ole naljakad, nii et ootan, milline anekdoot järgmisena tuleb.

Praegu mõtlen, et raamatul oli täiesti algaja toimetaja, ilmselt tugeva toimetajaga koostöös oleks saanud mõnedki kohad teistmoodi. Mina näiteks poleks teksti kammides sisse jätnud vetsuharja, kondoome ja peeniserõngast. On asju, mis võiks jääda koristaja ja tema klientide vahele. Küsimus on ikkagi maitses ja eetikas, mitte selles, kas võõrkeelses väikesetiraažilises raamatus jutustatu inimestele kunagi ringiga tagasi peaks jõudma... Samas, iseenesest on huvitav lugeda minimaailmadest läbi koristaja silmade. Minul on ka elus koristajaid olnud ja mõtlesin «Minu Hollandit» lugedes, et huvitav, mida oleks nendel minu kohta jutustada... ja küll on hea, et nad seda kusagil avalikult teinud pole. Mõtlen ka seda, et on kohti, kus mõtte saaks edasi anda ilma otseste sõnadeta ja seda võiks Meelike edaspidi proovida. No mis võiks olla pererahva voodi all või poissmehe raamaturiiulil? Küsimus oleks parem kui vastus otsejoones välja kirjutatult.

Samas jooksevad raamatusse nurkapidi sisse teemad, millest oleksin rohkem teada saanud. Näiteks mainib autor, et teda huvitab kunst ja spirituaalsus. Heake küll, kas ka Hollandi kunst? Ja kas kohapeal spirituaalseid seiklusi ka ette on tulnud? Võibolla on see juba norimine, sest üldiselt oli ikka väga palju Hollandit avatud, pisikesi detaile, mõned arusaadavad (miks neil pole kardinaid akende ees, see võib olla näiteks Saksa okupatsiooni ajast pärit), mõned arusaamatud (miks kasutatakse kujunduselemente topelt, seda märkasin ka mina Hollandis külas käies, arvasin, et mingi feng shui koolkond). On vaeva nähtud ja ka meditsiinist ja jalgpallist kirjutatud, kuigi on tunda ja lausa kirjaski, et need valdkonnad jäävad autori isiklikust kirest ja kogemusest (liiga) kaugele.

Siinkohal rõhutan: raamat kulgeb lennates ja Meelike on sümpaatne! Ma elan lugedes talle kaasa ja mulle tulevad meelde enda elust hetked, kui olen olnud kapseldunud väiksesse kodumaailma ja koos kallimaga vahtinud telekast sarju ja mõelnud, miks ülejäänud ilm mind omaks ei võta. Isegi New Yorgis võib seesama probleem olla, isegi Tartus ja Võrus! Ja muidugi ka kuulsalt tolerantses Hollandis, ikkagi rahvusriigis, kus inimesed jagunevad omadeks ja sissetulnuteks. Lugesin raamatut üle teist korda (kahjuks ka esimene lugemiskord oli pärast ilmumist, muidu oleksin üht-teist tekstis kirjastajana muuta soovitanud) ja ma sain sellesama tunde: kuigi on, mida ette heita, on see raamat ikkagi rõõmus, soe ja turvaline. See on isiksuse häälega jutustatud lugu. Ja mulle meenub, mida ütles Stephen King oma raamatus «Kirjutamisest»: kõige olulisem samm raamatu kirjutamisel on leida selle raamatu hääl. Sellele reeglile vastab raamat kindlasti, hääl on kuulda kohe, alates esimesest lausest.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.