Piret Raud on eesti kirjanik, illustraator ja kunstnik, kes on tuntud oma isikupärase stiili poolest. Ta on kirjutanud ja illustreerinud mitmeid auhinnatud teoseid, sealhulgas «Printsess Luluu ja härra Kere», «Natuke napakad lood» ja «Kõik minu sugulased». Apollo 2024. aasta parimate Eesti autorite raamatute valimisel saavutas Pireti raamat «Keedetud hirvede aeg» kategoorias «Eesti parim ilukirjandus» väärika neljanda koha.
Piret Raud on õppinud graafikat Eesti Kunstiakadeemias ning tema teosed on tõlgitud paljudesse keeltesse, pälvides tunnustust nii kodu- kui ka välismaal. Apollo uuris Piretilt, milline lugeja ta ise on ning milliseid raamatud on suutnud teda puudutada.
***
Olen lugejana üsna valiv ja kaalun enne iga uue teose kallale asumist küllaltki põhjalikult, kas see üldse ette võtta – ma ei taha nimelt pettuda ja juba alustatut pooleli jätta. Seepärast juhtub üsna tihti, et sensatsioonilised uudisteosed, millest palju kõneldakse, jõuavad minuni alles mitu aastat hiljem või siis ei jõuagi üldse.
Kui olen ise parajasti raamatut kirjutamas, loen ma vähem, kuivõrd pelgan, et teise autori stiil ja keel võiksid mind mõjutada. Seda intensiivsemalt loen ma nendel päevadel, mis jäävad kahe raamatu kirjutamise vahele ning suurema tähelepanu all on hoopis illustreerimine. Raamatud on mu jaoks olulised: saan neist tuge ning olen õnnelik ja liigutatud, kui mul tekib autoriga mõttekaaslus.
:format(webp)/nginx/o/2024/04/15/16004929t1h9f26.jpg)
1. Iida Turpeinen «Surelikud»
«Surelikud» räägib loo mereimetajast, kes avastati 18. sajandil ja nimetati leidja järgi Stelleri meriõhvaks. Ühtlasi on see lugu inimese isekusest ja hoolimatusest: juba kõigest 27 aastat pärast meriõhva avastamist seda liiki enam ei eksisteerinud, sest ahne inimene oli ta lihtsalt ära tapnud – loom oli küttidele kerge saak.
Lugesin «Surelikke» nii, nagu ahmitakse endasse lugusid lapsepõlves, kasutasin selleks iga vabamat hetke ja raamatu käest pannud, ootasin juba järgmist võimalust, et see uuesti kätte võtta – romaan on tõepoolest köitvalt kirjutatud. Ühtlasi on see üks neist ilukirjanduslikest teostest, mis pole huvitav pelgalt loo enese pärast, vaid avardab lugeja silmaringi, annab juurde uusi teadmisi.