Filosoofia rokkstaar Byung-Chul Han: praegusel haigusmaastikul ei valitse mitte nakkused, vaid vapustused

Byung-Chul Han. Foto: Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogus ilmus Byung-Chul Hani «Väsimuseühiskond», mille on saksa keelest tõlkinud Hasso Krull.

Saksa-korea filosoof Byung-Chul Han lähtub oma essees mõttest, et läänelikes ühiskondades on toimunud paradigmavahetus. Viiruseajastust on astutud neuronaalsesse ajastusse, kus ajastuomaseid haigusi ei tekita enam immunoloogilise teise negatiivsus, vaid valitsev ülemäärane positiivsus. Saavutusühiskonnas on igast indiviidist saanud iseenda tööandja, kes ekspluateerib ennast ise. Koos sellega levib depressioon, ATH ja läbipõlemissündroom. Autor vaatleb nende juurpõhjusi ning otsib väsimuse loovat ja ravivat tähendust.

«Väsimuseühiskond» kuulub mõisteliselt kokku Byung-Chul Hani esseega «Läbipaistvusühiskond», mis ilmus Loomingu Raamatukogus kolm aastat tagasi. Raamatut saatis Hasso Krulli lühike ülevaade Hani kui «filosoofia rokkstaari» mõtlemise pidepunktidest.

Loe katkendit raamatust!

***

Byung-Chul Han, «Väsimuseühiskond». Foto: Raamat

Igal ajastul on oma põhihaigused. Oli bakteriajastu, mis küll hiljemalt antibiootikumide tulekuga lõppes. Ja ehkki pandeemia külvab tohutut hirmu, ei ela me praegu viiruseajastul. Tänu immuun­tehnikale on see juba seljataha jäänud. XXI sajand pole patoloogia aspektist mitte bakteriaalne ega viraalne, vaid neuronaalne sajand. Praegusel haigusmaastikul valitsevad neuronaalsed haigused: depressioon, hüperaktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), piirialane isiksushäire ja läbipõlemis­sündroom. Need pole mitte nakkused, vaid vapustused; neid ei tekita mitte immunoloogilise teise negatiivsus, vaid ülemäärane positiivsus. Nii jäävad nad immuuntehnikale tabamatuks, sest see tegeleb ainult võõra negatiivsuse tõrjumisega.

Möödunud sajand oli immunoloogia sajand. See oli ajajärk, kus püüti teravalt eristada sisemist ja välimist, sõpra ja vaenlast või oma ja võõrast. Külm sõda toimis sellesama immunoloogilise skeemi põhjal. Kogu möödunud sajandi paradigmaatiline sõnavara oli läbinisti külma sõja maiguline, militaarne dispositiiv valitses seal täielikult. Immunoloogilist toimimist määravad rünnak ja kaitse. Selline immunoloogiline dispositiiv ei hõlma üksnes bioloogilist, vaid ka sotsiaalset ja kogukondlikku elu, ning ühes asjas on ta sõge: kõik, mis on võõras, aetakse minema. Immuunkaitse objektiks ongi võõras kui niisugune. Isegi kui võõral pole vaenulikke kavatsusi, kui ta ei kujutagi endast mingit ohtu, elimineeritakse ta ometi, sest ta on teistsugune.

Viimasel ajal on ilmunud mitmesuguseid ühiskondlikke diskursusi, mis otseselt kasutavad immunoloogilist seletusmustrit. Ometi ei saa immunoloogilise diskursuse aktuaalsust tõlgendada märgina, et tänapäeva ühiskonnakorraldus oleks immunoloogilisem kui iial enne. Kui mingi paradigma saab kord refleksiooni objektiks, on see sageli hoopis tema allakäigu märk. Juba mõnda aega toimub märkamatult paradigmavahetus. Külma sõja lõpp leidis aset just selle paradigma­vahetuse käigus.¹ Tänapäeva ühiskond sobitub järjest enam ühte konstellatsiooni, mis saab ilusti hakkama ilma immunoloogilise kaitse ja korralduse skeemita. Seda iseloomustab teistsuguse ja võõrapärase kadumine. Teistsugusus [Andersheit] on immunoloogia põhi­kategooria. Iga immuunreaktsioon on reaktsioon teistsugusele. Nüüd astub aga teistsugususe asemele erinevus, mis ei kutsu esile mingit immuunreaktsiooni. Postimmunoloogiline, õieti postmodernne erinevus enam haigeks ei tee. Immunoloogia tasandil on ta samasugune.² Erinevusel puudub ka võõrapärasuse astel, mis vallandaks ägeda immuunreaktsiooni. Võõrapärasus maheneb tarbimisvormeliks. Võõras annab teed eksootilisele. Seal reisib ringi turist. Turist ehk tarbija ei ole enam immunoloogiline subjekt. [---]

Immunoloogiline paradigma ei sobi üleilmastumisega kokku. Kui kõik teistsugune tekitab immuunreaktsiooni, töötab see piiride hajumisele vastu. Immunoloogiliselt korraldatud maailmal on eriomane topoloogia. Selle on verminud piirid, üleminekud ja läved, tarad, kraavid ja müürid. Need takistavad universaalset vahetus- ja kauplemis­protsessi. Üleüldine promiskuiteet, mis on tänapäeval haaranud kõik eluvaldkonnad, ning immunoloogiliselt mõjuva teisesuse nappus tingivad teineteist vastastikku. Immuniseerimisele vastandub diametraal­selt ka hübridiseerumine, mis valitseb praegust kultuuriteoreetilist diskursust ja õigupoolest kogu tänapäeva elutunnet. Immunoloogiline hüper­esteesia ei luba mingit hübridiseerimist.

Immuniteedi põhitunnus on negatiivsuse dialektika. Immuno­loogiline teine on see negatiiv, mis eneseomasesse sisse tungib ja seda eitada püüab. Kui eneseomasus teise negatiivsust omakorda eitada ei suuda, siis ta hukkub. Eneseomasuse immunoloogiline enesejaatus käib eituse eitamise kaudu. Eneseomasus jaatab ennast teises, eitades tema negatiivsust. Isegi immunoloogiline profülaktika, s.t vaktsineerimine, järgib negatiivsuse dialektikat. Eneseomasesse viiakse teise tükikesi, et kutsuda esile immuunreaktsiooni. Sel juhul toimib eituse eitus ilma surmaohuta, sest immuunsüsteem ei peagi teisega päriselt rinda pistma. Iseendale tehakse vabatahtlikult liiga, et vältida suuremat kurja, mis võiks eluohtlik olla. Teisesuse kadumine aga tähendab, et elame ajal, mil negatiivsust napib. Nii järgivadki XXI sajandi neuronaalsed haigused hoopis positiivsuse, mitte negatiivsuse dialektikat. Need on patoloogilised seisundid, mis johtuvad ülemäärasest positiivsusest.

Kahju ei sünni ainuüksi negatiivsusest, vaid ka positiivsusest; seda ei tekita ainult teistsugune või võõras, vaid ka samasugune. Just seesugust positiivsuse vägivalda peab silmas Baudrillard, kui ta kirjutab: «Kes elab samasusest, hukkub samasuse läbi.»³ Baudrillard kõneleb veel «kõigi nüüdisaegsete süsteemide rasvumisest»⁴, pidades silmas informatsiooni-, kommunikatsiooni- ja produktsioonisüsteeme. Rasv ei tekita immuunreaktsiooni. Baudrillard aga kujutab samasuse totalitarismi immunoloogilisest vaatepunktist, ja see on tema teooria nõrkus: «Pole sugugi juhus, et nii palju on juttu immuunsusest, antikehadest, tõrjest ja kaitsepookimisest. Viletsuse faasis tegeldakse ennekõike imamise ja seedimisega. Vohamise faasis on aga põhiprobleem hoopis see, kuidas tõrjuda ja välja heita. Kõiki inimese kaitsesüsteeme ähvardab info üleküllus ja kommunikatsiooni liiasus.»⁵ Kui süsteemi valitseb samasus, saab immuunkaitsest rääkida ainult ülekantud tähenduses. Immuuntõrje on alati rõhutatult suunatud teisele ja võõrale. Samasus ei tekita kunagi antikehi. Kui samasus süsteemis domineerib, pole mõtet kaitsemehhanisme tugevdada. Tuleb eristada immunoloogilist ja mitte-immunoloogilist tõrjet. Viimane kehtib ainult samasusliiasuse, ülemäärase positiivsuse puhul. Negatiivsus selles ei osale. Ei ole ka mingit väljasulgemist, mis eeldaks immunoloogilist siseruumi. Seevastu immunoloogiline tõrje ei sõltu kvantiteedist, vaid on reaktsioon teise negatiivsusele. Immunoloogilisel subjektil on oma sisemus ja ta tõrjub kõike teistsugust, sulgeb teise välja, isegi kui seda teist on väga vähesel määral.

Positiivsuse vägivald, mis tuleb ületootmisest, ülemäärastest saavutustest ja liigsest kommunikatsioonist, ei ole enam «viiruslik». Immunoloogia kaudu sellele ligi ei pääse. Ülemäärase positiivsuse tõrje ei ­kujutagi endast immuunkaitset, vaid piirdub digestiiv-­neuronaalse vastureaktsiooni ning keeldumisega. Üleliigsus kurnab, väsitab ja lämmatab, ometi pole tegemist immuunreaktsiooniga. Kõik need on neuronaalse vägivalla ilmingud, ja see pole viiruslik, sest ei johtu immunoloogilisest negatiivsusest.

Märkused:

1. Huvitaval kombel on ühiskondlik ja bioloogiline diskursus teineteist subtiilselt vastastikku mõjutanud. Ükski teadus pole vaba dispositiividest, mille algupära ei ole teaduslik. Nii toimus külma sõja lõppedes paradigmavahetus ka meditsiinilises immunoloogias. Ameerika immunoloog Polly Matzinger heitis külma sõja aegse immunoloogilise paradigma kõrvale. Tema immunoloogilise mudeli järgi ei erista immuunsüsteem mitte mina ja mitte-mina [self, non-self], oma ja võõrast või teist, vaid sõbralikku ja ohtlikku (vt Polly Matzinger, «Friendly and Dangerous Signals: Is the Tissue in Control?». Nature Immunology, 2007, nr 1, lk 11–13). Immuunkaitse objektiks ei ole enam võõrus või teisesus kui niisugune. Välja heidetakse ainult see võõras sissetungija, kes minu sisemuses destruktiivselt käitub. Kuni võõras pole selles suhtes tähelepanu äratanud, immuunsüsteem teda ei puutu. Matzingeri meelest on immuunsüsteem palju külalislahkem kui varem arvati. Ksenofoobia pole talle omane. Seega on ta märksa intelligentsem kui ksenofoobne inimühiskond. Viimane kujutab endast immuunsüsteemi haiglast ülereageerimist, mis on oma organismile kahjulik.

2. Heideggeri mõtlemisel on samuti immunoloogiline iseloom. Ta heidab otsustavalt kõrvale sarnase [das Gleiche] ja vastandab seda «eneseomasele» [das «Selbe»]. Vastandina sarnasele on eneseomasel sisemus, millel immuunreaktsioon alati põhinebki.

3. «Celui qui vit par le même périra par le même.» Vt Jean Baudrillard, La Transparence du mal. Essai sur les phénomènes extrêmes. Pariis, Galilée, 1990, lk 72.

4. Jean Baudrillard, «De la croissance à l’excroissance». Le Débat, 1983, nr 1, lk 4–7.

5. Jean Baudrillard, La Transparence du mal, lk 81.