Aga rääkigem soorollidest, sel kahtlasel teemal. Heikki Võsu julgeb kirjutada – lühidalt ja eneseirooniliselt, aga siiski – oma võitlusest kehakaaluga ja paanikahoogudest. Julgeb olla koduperemehe rollis. Mitmel pool paistab välja tema austus oma abikaasa vastu, vaikselt paljastub hea suhtlusoskusega ja igal rindel võimekas Maiga, keda mõnes mõttes võiks küll perepeaks nimetada, aga see selleks. Küll saab ta USA saadikule hingeabi anda, küll jõuab ta õhtul pikalt päevatöölt koju tulles perele süüa teha, küll suudab koristada kodu poole tunniga, samas kui mees on pool päeva pusinud. Ma polnud ammu üritanud mõelda teemal: mis on mehe ja naise vahe? Aga see raamat sunnib mõtlema. Kas naised on tõesti paremad rööprähklejad ja paremad small talk-suhtlejad? Kohati mind ärritas Heikki mugav maailmapilt: ah et süüa meeldib küll, aga mitte süüa teha ja nõusid pesta? Kas päriselt ei ole võimalik söögitegemist ära õppida? Kas tõesti pole olemas kokaraamatuid lollidele? Heikkil tundus olevat üks algajate kokaraamat ja seal näiteks õpetati, et kana tuleb enne keema panekut ette valmistada (aga kuidas, kas psühholoogiliselt?), nii jäigi kana ootama, kuni perenaine õhtul saatkonnatöölt koju saabus. Võimalik, et see oli kirjutatud lihtsustatult ja liialdatult, rollis olles. Tegelikult on raamatu lõpus lisapeatükk, kus Heikki õpetab meestele koristamist ja söögitegemist. Näiteks, kui majas ringi liigud, tasub kasutada põhimõtet «Kui lähed, siis vii, kui tuled, siis too». Kas seda peab (meestele) tõesti õpetama?! Samas, selle raamatu stiili need õpetused sobivad.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.