Saada vihje

Sinijärv soovitab lugemist: tasub tajuda, mida usukuumus kaasa tuua saab

Copy
Artikli foto
Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda  Catherine Nixey raamatut «Ketserlus. Jeesus Kristus ja teised Jumala pojad».

«Kalevipoja» esimesest ilmumisest pole veel kahtsadat aastatki möödas. Isegi ta lugude kokkukogumise algusest mitte. «Kalevipoja» nime kandvaid raamatuid on me kirjandusse juurde tulnud, on tulnud väikese tähega «Kalevipojad», kes suure tähega «Kalevipoja» esmatrükimaal tööd rabamas käivad ja seda, kas ja mida järgmised aastasajad toovad, on mõneti mutkikas ennustada.

Catherine Nixey, «Ketserlus. Jeesus Kristus ja teised Jumala pojad».
Catherine Nixey, «Ketserlus. Jeesus Kristus ja teised Jumala pojad». Foto: Raamat

Kui me nüüd oletame, et kõik need lood mõnesaja või enama aasta pärast kokku kogutakse, harvendatakse ja tihendatakse, segamini segatakse (mis see sajand sinna-tänna siis ei ole tulevikutegija silmis; Kreutzwald, Rakke, Kivirähk, Vetemaa, Kivisildnik jne jne kõik ju enamvähem sama aja kirjurid, tossud jalgas ja torukübar peas). Kui me nüüd nõnda oletame, siis saame midagi ligilähedast Piibli kokkupanekule. Ja jääme lootma, et heakskiidetavast kartulisalatist erinevaid variante tuleroaks ei saadeta.

Catherine Nixey raamat ei räägi niivõrd sest suht hiljaaegsest ketserluse-mõistest, mis me ähmasest meelepildis tähistab pigem hiliskeskaja ja varauusaja tuleriitasid ja kurimanitsemist. Nixey läheb juurte juurde ja lahkab Rooma riigi lõpuaegu ning kristluse algamisvaevusi. Õigemini kristluste. Sest tol ajal oli kristlusi rohkesti. Et vaadata, kuidas tänini tuntud versioon peale jäi ja millele kõigele ta peale jäi ning ära tegi, tundub väärt lugemine.

See kõik ei pruugi tänapäeva usuleigele inimesele teab mis tähtis tunduda. Suurem osa maailma elanikkonnast pole siiski kaugeltki usuleiged ning tasub tajuda, mida usukuumus kaasa tuua saab. Suurte muutuste ja mullistuste algus on sageli märkamatu. Ning prahvatuse käigus läheb kaotsi paljugi, millest keegi kunagi midagi teada ei saa. Kui just väe ja vaevaga ribalaid ajaloo kolikambrite seintelt üles otsida ei oska.

Toda Nixey teeb ning, nähes kahe aastatuhande taguste muutuste mõõtusid, jääb loota, et meil siin ilusas ilmanurgas saab olema õnne ja oskust oma lõpmata «Kalevipoega» veel kaua edasi kirjutada.

Tagasi üles