LUGEMISSOOVITUS ⟩ Autor, kes oskab inimesed konksu otsa saada ja neid sealt enam mitte lahti lasta

Lucy Worsley. Foto: Steve Ross/Capital Pictures/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Lucy Worsley raamatut «Õukondlased. Kensingtoni palee salajane ajalugu».

Lucy Worsley kui ajaloolase hindamiseks ei ole ma kindlasti õige inimene puht erialase pädevuse puudumise pärast. Küll tunnustan teda meisterliku tutvustaja, huviärataja, loojutustajana ning mitmete meediumide vaba ning võluva valdajana. Vahel on järjekordse kindla tõega kuivast lajatamisest märksa tulemuslikum tegu häid lugusid kokku sõlmides inimesed konksu otsa saada ning neid sealt enam mitte lahti lasta. Ses kunstis on Worsley meie maailmas tippklassi tegija.

Lucy Worsley, «Õukondlased. Kensingtoni palee salajane ajalugu». Foto: Raamat

Ajaloo / ajalugude konksu otsas on põnev olla. Lausa mitme konksu otsas. Ei saa öelda, et esimeste George’i-nimeliste Briti kuningate ajastu (va kahupäine kaheksateistkümnes sajand) kunagi teab mis huvipakkuv tundunuks. Worsley teeb ta selleks. Omamoodi üleminekuaeg, tohutult jaburat edevust ja vaesust, mis kuningakottagi ulatus, isevärki vastuolud pea kõiges; arusaamatus ja arusaadavus üheskoos. Väga veider kompott. Aeg pärast keskaega ja enne klassikalist Briti impeeriumi, aeg järel suuremate ususõdade, ent ometi noist nii väga mõjutet. Aeg enne raudteid, tööstust ja elektrit, ent sealsamas idanemas hulk ideid, mis maailma tänapäevani tõid. Värk näib võimatu, ent vedas välja. Ka ülikkond, kõrgkiht ei mõistnud päriselt, kus ja kes nad õigupoolest on, kust ja kellest ja kuidas ja miks nad tulevad. Veel vähem, kuhu minek. Teine George oli viimane kuningas, kes lahinguväljal vägesid juhatas – juba see üksikasi näitab aegade muutumist. Inglismaast Suurbritanniaks kasvamise sisse siinkohal ei vaataks, ehk küll seegi murdehetk tänna aega jääb.

Noile meist, kes kuningakodasid eeskätt seltskonnakroonika ja mudameedia püsikülalisteks peavad, ei pruugi siin raamatus väga palju olla. Samas mitmeski mõttes on kõik need lood just täpselt omaaegse seltskonnakroonika võrdkujuks ja tänapäevase esivanemaks. Pluss ikkagi see va pisiasi, et tegemist on ajalooga. Ajastud vahelduvad, hästi palju muutub ja rohkesti jääb samaks. Seega lugedes minevikku ja nähes olevikku võib ette tulla eluhetki, mil vaimupilk küünib tulevikku. Kui ei loe ja kui ei näe, jäävad need hetked ära. On see hea või halb, mine võta kinni.

Worsley räägib toonase ajastu lahti hästi mitmekirevate inimeste kaudu ja õigesti teeb. Täpset detailikat võib uurima jäädagi ning ju on palju asjaomast arhiveeringut tänini läbi töötamata. Samamoodi Eesti asjades. Kui ajaloo-konks haakis, mindagu ja antagu panus. Worsley annab vägagi. Võetagu teda.