Õbluke raamat, mis avardab maailmapilti ja pakub mõtteainet

Iiri kirjanik Claire Keegan. Foto: Ulrich Perrey/DPA/Scanpix

Claire Keegani «Sellised väikesed asjad» jutustab väikesest ehmatavast ajalookillukesest ja väikestest olulistest heategudest. Raamatut meelitasid lugema nii positiivsed arvamused, imekaunis kaas kui ka uudised filmi linastumisest, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

1985, New Ross, Iirimaa. Lähenevad jõulupühad. Väikelinnas tunnevad kõik söe- ja puidukaupmeest Bill Furlongit. Tubli mees töötas end vaestest oludest üles ning pole unustanud talle osutatud lahkust. Pühadeeelselt on Billil käed-jalad tööd täis, et kõigil jaguks käredas külmas midagi ahju alla panna. Ühel varahommikul nunnakloostri söekeldris näeb mees midagi, mis paneb teda ümber hindama nii oma päritolu kui ka arvamust ühiskonnast.

Claire Keegan, «Sellised väikesed asjad». Foto: Raamat

Selliseid väikeseid lugusid satub mulle kätte harva. Claire Keegan mahutab loo kõigest 126 leheküljele ja sedagi koos tänusõnade ja piraka kirjasuurusega. Ometi jõuame kohtuda väikelinna söekaupmehega, näha tema toimetusi jõulude eel, veidi ebatavalist lapsepõlve ning suhteid pereringis, kus viis tütart sirgumas.

Õblukeses raamatus kohtuvad minevik, olevik ja tulevik, heategude nõiaring. Lugu lõpeb punktis, kust paljud teised raamatud alles alustaksid, ja valgub lehtedelt välja. Furlong on just teinud murrangulise otsuse, aga tagajärjed jäävad lugeja kujutlusvõime hooleks. Teiseks ärgitab teos Magdaleena pesumajade kohta lähemalt uurima. Kuigi sündmustik toimub enne minu sündi, polnud aasta 1985 üldsegi mitte ammu ja raske on kujutada, et ühiskond tõesti tollal silma niiviisi kinni pigistas ja kõigi nina all sellised asjad toimusid.

«Sellised väikesed asjad» avardas maailmapilti ja pakkus mõtteainet.