Shakespeare’i ajastu naismõrvarite süüdi mõistmiseks tõendeid ei otsitud ja karistused olid karmid

Foto: Shutterstock

Ajalooliselt on naisi kujutatud kui leebeid, kuulekaid ja alistuvaid olendeid. Blessin Adamsi raamat «Thou Savage Woman» (Sa metsik naine) tõestab, et ajaloos leidub ka naisi, kes on osutunud üllatavalt halastamatuteks tapjateks.

Näiteks on raamatus jutustatud Kentist pärit Alice Ardenist, kes ei näinud õnne leidmiseks muud võimalust, kui vabaneda oma jõhkardist abikaasast Thomasest, kes oli varakas kaupmees. Naine palkas palgamõrvari, kes peitis end kapis ja hüppas õigel hetkel välja, virutades mehele alasiga pähe. Kuigi vandenõusse kaasati ka teenijad, paljastus nende kehvasti planeeritud kuritegu kiirelt. Laip peideti lumisele põllule, kuid politsei leidis selle värskete jalajälgede tõttu ruttu üles.

Samuti on teoses lugu käsitöölisest Leticia Wigingtonist, kes tüdinud oma õpipoistest, otsustas neid karmilt karistada. Üks neist suri kolme päeva pärast piitsutamisest saadud haavadesse. Samal ajal tegutses Canterbury Bess, kes mehe käsul ründas möödujaid, röövis nad paljaks ja müüs saagi edasi. Kui ta kinni võeti, kirjeldati teda avalikkuse ees kui «ebanaiselikku ja väärastunud kurjuse kehastust», samas kui tema meessoost kaasosaline pääses sisuliselt puhta nahaga.