LUGEMISSOOVITUSED ⟩ 6 tänavust lasteraamatut, mida kulka žürii kiidab

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinda peetakse kirjandusringkondades üheks mainekamaks preemiaks – on ju professionaalidest koosnev asjatundlik žürii valinud välja aasta säravaimad teosed. Teiste kirjandusvaldkondade kõrval on selgunud nominendid ka lastekirjanduse vallas. Nende jaoks, kel mahti lugeda vaid väikest valikut värskest lastekirjandusest, on nominentide esiletoomine kindlasti väga oodatud, sest žürii garanteerib teosed väärt lugemisvarana. Milline neist raamatutest kuulutatakse laureaadiks ja viib koju aastapreemia, selgub juba õige pea – emakeelepäeval, 14. märtsil.

Triinu Laan «Poiss ja papa». Foto: Raamatukaas

«Poiss ja papa»

Triinu Laan

​Illustreerinud Anne Pikkov

Kirjastus Päike ja Pilv

2024

Alguses olid nad kolmekesi – poiss, mamma ja papa. Kuna poiss oli oma pere viimane laps, nii et kõik teised käisid juba ammu tööl või koolis, veetis ta lasteaia asemel aega papa ja mammaga. Ei käinud ju papa ja mamma ka tööl ega koolis, nii passiski poiss nendega kokku nagu moos ja pannkoogid. Siis aga jäi mamma haigeks ja suri ära. Nüüd on ainult poiss ja papa ning neil tuleb harjuda kahekesi hakkama saama. Nad võimlevad kahekesi nii et kondiragin taga, õpivad tegema maailma parimat sousti, kuulavad sügistuules langevate puulehtede sümfooniat ja koguvad igasugu muid mälestusi. Pole kahtlustki, et üheskoos tulevad nad ka raskemate hetkedega toime. Koguni nii hästi, et papat saab elumõnu eksperdiks nimetada. Poiss loodab, et kunagi on temagi ses elumõnu asjas sama hea nagu papa.

***

Tiina Laanem «Liisu laseb jalga». Foto: Raamat

«Liisu laseb jalga»

Tiina Laanem

Illustreerinud Sirly Oder

Kirjastus Pegasus

2024

Liisule tundub, et täiskasvanud saavad teha just seda, mida tahavad, lapsed aga peavad tegema kõike, mida suured ütlevad. Nii võib näiteks varem Euroopas seigelnud ema ühtäkki koos uue mehega koju naasta ja tahta ise mamma juures elavat Liisut kasvatama hakata. Või isa, kes hakkab oma lapse vastu põhjalikumat huvi tundma alles siis, kui sportlaskarjäärile joone alla tõmbab. Nüüd elab ema Eesti ühes otsas ja isa teises ja Liisu pendeldab nende kahe kodu vahel. Kui aga isa otsustab oma uue sõbranna ja tema pojad enda juurde elama kutsuda, saab Liisu mõõt täis. Ta tahab mamma juurde tagasi, sest mammal on alati aega, ta mõistab ja räägib ega kurjusta kunagi. On ainult üks väike probleem – mamma elab Soomes. Kuid koos sõpradega mõeldakse välja plaan ja sõit Soome mamma juurde võib alata.

Raamat on ühelt poolt lõbus ja seikluslik, teisalt vägagi kurb ning paneb mõtlema, mis ja kes on meile elus kõige tähtsamad.

***

Kairi Look «Natuke suur». Foto: Raamat

«Natuke suur»

Kairi Look

Illustreerinud Anne Pikkov

Kirjastus Koolibri

2024

Väikesel tiigril on sünnipäev. Külalised saabuvad juba hommikul vara. Nende seas on noori ja vanu, on sõpru ja sugulasi. Külalisi on nii palju, et silme ees läheb triibuliseks. Päev läbi lustitakse, nii et maa must. Kui aga puudesalu kohale kerkib kuu ja viimane külaline silmapiiri taha kaob, muutub tiigripoeg ühtäkki nukraks. Minu triibud on vasakule nihkunud, kurdab ta emale. See on kasvamisest, lohutab ema. Kuid tiigripoeg ei taha kiiresti kasvada. Ta tahab olla ainult natuke suur...

***

Juhani Püttsepp «Leierkastilugu». Foto: Raamat

«Leierkastilugu»

Juhani Püttsepp

Illustreerinud Katrin Ehrlich

Kirjastus Pegasus

2024

Sellest ajast peale, kui Fridtjof ootamatult suri, on leierkast nukrutsenud kuuris, ilma et keegi teine õhuväntaja tööd teeks. Siis aga, kui kätte jõuab uus kevad, igatseb leierkast rohkem kui kunagi varem taas turule, igatseb lugusid mängida ja linnakese elanikke kokku tuua. Vähemalt samavõrra kui leierkast, igatseb Fridtjofi järele ka lesk Anette. Kes sööb nüüd minu vaarikakooki? Kes aitab teha punaste, valgete ja kuldsete õitega pojengidele peenra? Kes parandab majakatuse? Pole muud parata, kui tuleb leierkast turul maha müüa, otsustab Anette.

***

Tiina Tammer «Siin on kodu». Foto: Raamat

«Siin on kodu»

Tiina Tammer

Illustreerinud Catherine Zarip

Kirjastus Tammerraamat

2024

Punahirv on rännanud kaua-kaua, ta on väsinud ja näljane. Lõpuks leiab ta koha, kus tunneb end kui kodus olevat. On siin ju kõrgeid mände ja valgeid saledaid kaski, on kahisevat pilliroogu ja õitsvaid kellukaid, on pehmet sammalt ja lopsakaid ristikunutte. On parasjagu vaikust ja tuult, on meri. Oh kui tore, et olen leidnud nii kena paiga, kus end sisse seada, mõtleb punahirv. Niipea aga kui hirveke proovib mahlakat rohtu ampsata, hüppab põõsast välja jänes. «Sa ei tohi seda süüa,» ütleb ta, «see on jänesekapsas ja mina olen jänes, järelikult on see minu oma». Punahirv vabandab viisakalt ja longib nukralt eemale. Ehk leidub sealpool miskit, mida põske pista…

***

Ilmar Tomusk «Kukeleegu!». Foto: Raamat

«Kukeleegu!»

Ilmar Tomusk

Illustreerinud Anu Kalm

Kirjastus Tammerraamat

2024

Vana kukk kogub koduloomad taluõuele kokku – tal on neile üht-teist olulist teatada. Juba aastaid on ta oma kaaskondseid valjuhäälse kikerikiiga äratanud, nii et loomad on teadnud alati õigeaegselt oma tähtsaid toimetusi alustada. Nüüd aga on ta väsinud ja soovib pensionile minna, et pisutki puhata. Kui siis aga uus kukk tööposti üle võtab ja esimesel hommikul kikerikii asemel hoopis kukeleegu hüüab, satuvad taluloomad segadusse. Mis see siis nüüd on? Kas peab üles ärkama või võib veel veidi magada? Mida see kukeleegu tähendab? Miks ei võiks uus kukk normaalselt kikerikii hüüda?