Ajalooline krimikirjanik Ain Kütt: lugejad ju ootavad järgmist seiklust ja kuidas sa neid siis ikka alt vead

Ajaloolise krimiromaani kirjutamine on omaette kunst, kus ajastu detailid peavad klappima, ent lugu ise peab hoidma lugejat pidevas pinevuses. Just seda on teinud Ain Kütt oma «Sagadi paruni mõrvalugude» sarjaga, mille kaks esimest raamatut «Risti soldati mõistatus» ja «Kuldse medaljoni mõistatus» andsid ainest ka uuele ETV telesarjale «Von Fock». Alates 14. märtsist avaneb televaatajatel võimalus näha, kuidas kirjasõnas loodud tegelased ekraanile ellu äratatakse.

Kuidas sai Sagadi mõisahärrast Paul Alexander von Fockist detektiiv ja milline on tema tee romaanist telesarja peategelaseks? Kuidas näeb kirjanik ise oma loomingut ning millised on olnud suurimad väljakutsed ajaloolise miljöö ja põneviku tasakaalus hoidmisel? Meeli Müüripeal otsis vestluses Ain Kütiga neile küsimustele vastuseid.

Kui tõite kirjastusse Hea Lugu oma esimese Sagadi paruni mõrvaloo ehk siis krimiromaani «Risti soldati mõistatus», rõõmustas mind väga see, et keegi on ometi käsile võtnud seni justkui söötis olnud mõisateema ja sobitanud põneva loo 1828. aasta mõisamiljöösse. Tore on ka see, et olete ajaloolane ja Sagadi mõisamuuseumi juhataja – seega tunnete olustikku väga hästi. Milliste mõtetega teie mõisateema ette võtsite?

Ain Kütt, «Risti soldati mõistatus». Foto: Raamat

Kuna ma ise igapäevaselt mõisas töötan ja toimetan, siis on see minu jaoks justkui loomulik keskkond ja tõtt-öelda mul sellist tunnet, et tegemist on unustatud või kõrvalise teemaga, ei olnud. Küll aga oli silma hakanud, et mõis ja kõik sellega seonduv, eeskätt just eluolu, pakub inimestele väga suurt huvi, samas teatakse sellest vähe ja eks sealt tõukus ka soov seda kõike laiemalt tutvustada. Et see lõpuks just läbi krimilugude sündis, oli mõneti juhus, aga teisalt otsides seda, mis inimesi köidaks, tundub see valik tagantjärele üsnagi loomulik.

Miks valisite oma peategelasteks Sagadi härra Paul Alexander von Focki ning tema abilisteks mõisavalitseja Gerhard Wagneri ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbecki?

Peategelase valik oli tegelikult lihtne, sest Paul sobis juba ajalooliselt sellesse rolli väga hästi. Oli ta ju väga pikalt Sagadi mõisahärra, täpsemalt aastatel 1827–1884, lisaks oli ta ametis mitmes kohtuinstantsis, tõustes elu lõpupoole ka Eestimaa ülemmaakohtu presidendiks. Nii et kuritegusid lahendada sai päris Sagadi mõisahärra oma elu jooksul üksjagu. Mitte küll ühtegi raamatutes kirjeldatut, need on kõik puhas fantaasia vili. Aadlike omavahelisi mõrvaga lõppenud tülisid juhtus siinmail haruharva ja nii pole ka Pauli päriskarjäärist sellelaadseid juhtumisi võtta.

Tõsi, kaalusin korraks ka tema isa Gideon Ernsti varianti, kes samuti päriselus kohtunik oli, kuid siis oleks pidanud ajaloolist tausta hakkama palju enam lahti kirjutama ja see oleks tervikule halvasti mõjunud. Elu 1780ndatel oli siiski midagi muud kui 40 aastat hiljem. 1830. aastate algus oli nii meil siin kui ka Euroopas väga põnev ja oluliste valikute aeg ning andis seega lugudele suurepärase tausta, mida kasutada. Wagner on kirjanduslik kuju, kellel puudub päriselus prototüüp. Samas taipas juba Arthur Conan Doyle Sherlockile Watsonit kaaslaseks luues, et nii on palju ladusam kirjutada. Uurijal peab olema abiline, kellega arutada, vestelda ja ka koos seigelda. Nii saab kirjutada parema dialoogi ning lugu on paremini jälgitav. Preili Nottbeck on keskseks tegelaskujuks kujunenud lugejate sunnil. Esialgu polnud plaanis talle nii suurt rolli anda, pigem oli soov kujutada teda kui üht iseäralikku naiskõrvaltegelast. Aga kuna temast kujunes kiirelt lugejate suur lemmik, siis koos sellega kasvas ka tema osakaal.

Ain Kütt, «Kuldse medaljoni mõistatus». Foto: Hea lugu

Kuidas kujunes ühest romaanist terve sari? «Sagadi paruni mõrvalugudena» on ilmunud ka romaanid «Kuldse medaljoni mõistatus» (2020), «Musta paguni mõistatus» (2021), «Kolme kaardi mõistatus» (2023) ja «Kadunud sõrmuse mõistatus» (2024). Milline neist on teile kõige südamelähedasem?

Algul polnud kavas pikem sari, see lihtsalt juhtus nii. Lugejad ju ootavad järgmist seiklust ja kuidas sa neid siis ikka alt vead. Oleks algul kohe teadnud, et teisest loost saab kolmas ja neljandast viies, oleksin esimeses raamatus mõnedki liinid teistmoodi kirjutanud. Tegelikult on ju iga raamat iseseisev lugu ja loetav ka ilma varasemaid tundmata. Jah, mõned suhteliinid jäävad nii häguseks, aga keda puhas krimijuhtum huvitab, teda see ei häiri. Iga lugu on isemoodi ja omaette armsad on nad kõik. Igaühe kirjutamise lugugi erinev. Esimene on kõige muretum ja ehk ka lustlikum, teine ajalooliselt ehk kõige huvitavam, kolmandaga sai kõige rohkem vaeva näha, neljas kõige keerulisema looga ja viimane kõige filmilikum. Ühtki ma neist ei häbene, aga samas teistest kõrgemale ka ei sea.

Kui hästi peab selliste mõrvalugude loomiseks ainest tundma ja kuidas seda uurite? Millise romaani tegevusliinid sündisid kõige kergemini? Kui palju Sagadi tegelikku ajalugu on romaanisarja jõudnud?

Ain Kütt, «Kadunud sõrmuse mõistatus». Foto: Raamat

Ilma tausta tundmata on väga keeruline mistahes ajalooga seotud raamatut kirjutada. Sellest ei tule midagi head. Ühe raamatu kirjutamisele eelneb väga pikk protsess, kus toimub kogu tausta ja detailide kokkupanek. Selleks tuleb kasutada nii arhiivide kui tarkade raamatute abi ja sündmuspaikades ise kohal käia. Kirjutamine on juba rohkem järelprotsess. Kõige lihtsamalt läks ilmselt «Kuldse medaljoni mõistatusega», sest selle tarbeks oli suur osa materjalist eelnevate aastate jooksul sahtlisse ladestunud ehk et taust ja alus kirjutama hakkamiseks oli olemas. Kõikide raamatute krimiliinid on välja mõeldud, sealt mingit ajaloolist tagapõhja otsida ei tasu. Päriselu on nii Sagadi kui teiste mõisate puhul sisse põimitud aga kõikidesse lugudesse üksjagu.

Raamatust elamuse saamine oleneb alati lugejast. Kindlasti on teie raamatuid ka kritiseeritud, jagage palun mõnda kriitikajuhtumit, millel tegelikult alust pole.

Peamised etteheited on ikka justnimelt selle ajaloolise tausta kohta. Mitmedki leiavad, et pole usutav. Kuidas aga usutav oleks, seda ei osata paraku öelda. See on huvitav fenomen, millest olen vestelnud ka teiste ajaloolisi romaane kirjutavate autoritega ja kõik on sellega kokku puutunud. Suurim mure on see, et lugeja ei oska mõelda ajas tagasi, vaid võtab kõike kirjeldatut tänapäeva kontekstist lähtuvalt. Seda nii eluolu kui tegelaste omavahelise suhtluse ja käitumise kohalt. Nii on ette heidetud, et miks lööb Fock piitsaga oma töölist. Tänapäeva mõistes on see käitumine muidugi vale, aga 1830. aasta kontekstis igati normaalne. Omaette elamuse pakuvad muidugi näiteks arvustused, kus hobustega ühest mõisast teise kihutamist vaat et loomapiinamiseks peetakse ega saada aru, miks jalgratast kasutada ei võidud. Selliste etteheidete peale ei oska isegi midagi vastata. Õnneks on valdav osa tagasisidest ikkagi positiivne.

Peaosalised Priit Pius (parun von Fock) ja Aurora Ruffino (Annikvere mõisapreili) tulevad Karula mõisniku matustelt. Stseeni filmiti Ilumäe kalmistul. Foto: Ain Liiva

14. märtsist näeme Eesti Televisioonist telesarja «Von Fock». Kui kaua võttis aega, et teleseriaali mõte teoks saaks?

Esmased jutuajamised teemal, et kas ei võiks Focki lugude järgi seriaali teha, said peetud 2020. aastal. («Risti soldati mõistatus» ilmus 2019 – toim). Idee pärineb Üllar ja Ketlin Saaremäelt, seriaali idee tuli just Ketlinile esimesena pähe. Ühe ajaloolise seriaali tegemine ei käi nipsust, see on väga kallis, nõuab tohutut ettevalmistust ja meeletut eeltööd. Ehk siis ideest esimese võttepäevani kulus umbes neli ja pool aastat.

Kuidas olete rahul näitleja Priit Piusiga, kes kehastab seriaalis teie loodud härra von Focki?

Väga! Ma tõtt-öelda ei kujutaks praegu kedagi teist selles rollis ka ette. Esiteks välimus. Kui Priit esimest korda Sagadis grimmiruumist härrastemajja tuli, pani see kulmu kergitama ka mõisa muuseumitöötajad. «Issand, kui sarnaseks nad ta teinud on!» oli vaid üks lause nende suust. Ja see, kuidas Priit teda mängib, on täpselt nii, kuidas peab. Fock mis Fock.