Epp Petrone: võib öelda, et ma hakkasin Venemaast paremini aru saama küll

Boriss Akunin Foto: Stanislav Moshkov

Boriss Akunini raamatut «Kolmesilmse seitse päeva» võib ilmselt muhekrimiks nimetada – see on kirjutatud nii muhedalt, kui 17. sajandi Venemaa olustik seda vähegi võimaldab!

Näiteks hakkab uurijal kahju neiust, kes kuriteo talle üles tunnistas: «Lollikesel murtakse õlad katki, seljanahk pekstakse ribadeks. Ja kui ta seda jama temasse tulnud Saatanast edasi patrab, siis läheb veel nõiana tuleriidale kah...» Nii et ta lööb käega ja jätabki saladuseks, kes mõrva sooritas. Tegelikke piinamisstseene raamatus pole, ähvardusi ja seaduseviiteid küll. Ajastu oli karm, aga Akunin oma kõnepruugis suudab selle kuidagi muhedamaks muuta.

Boriss Akunin, «Kolmesilmse seitse päeva». Foto: Raamat