Sinijärv soovitab: ootamatuste ja vau-efekti puudumise pärast ei tohiks muretseda

Foto: Joe Klamar / AFP / Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jüri Kallase koostatud õudusantoloogiat «Dracule külaline».

Nood lood on suuremalt jaolt laias laastus sajandi tagant pärit ning ju on sada aastat lugemist lugejaid killuke kalestanud. Mulle tundis veidigi õudsena ehk vast Robert E. Howardi «Zambebwei kuu». Ülejäänu oli pigem mahedalt kõhekõditav kerglugemine vanas heas stiilis. Vägagi soovitatav, aga mitte ilmtingimata õuduseks kvalifitseeruv.

«Dracula külaline». Foto: Raamat

Ega ei meenugi jubevike kultuurikogemusest päris ausalt õudust tekitavat raamatut. Ega filmi. No et poeks kohe naha vahele ja, uh, saati veel unenägudesse. Liiga palju tuttavaid kohti ja mõttekäike, liiga palju plaksu või mürtsu või uhhahhaaga triviaalseid ehmatamisi. «Ghostbusters» (kui filmidest rääkida) oli objektiivselt öudukam kui paljukiidetud «​The Shining». Isegi Stephen King sai aru, et tema meistriteosest keerati kinolinale kokku paras käkk.

See selleks. Kõik minevased, olevased ning tulevased head ja vead ei saa(nu)ks võimalikeks, kui siinse antoloogia siseseid alusepanijaid ei olnuks. Wellsist ja Lovecraftist üle Stevensoni, Londoni ja Hearni, nii too jubetamise alusmüürlus tekkis ning kütab tänini, kerkides ja lahjenedes. Ootan ikka veel, et keegi kirjutaks loo, mis sooja teki all lugedes külmavärinad peale tooks. Lapsepõlves mõni justkui olnuks, ent vaevalt et toonastest muinasjutukogumikest jõledamaid jutte enam tehtaks. Andersen ja vennad Grimm olivad ikka naturaal pervod, edasi ei kuhugi või kui, siis pehmema pudi abil.

«Dracula külaline» ei ole mudrupuder moosisilmaga ega ka roiskunud sisikond plätsahka haisva petrooliga. Siin on koos kõik ajastu klišeed. Kogu aeg minestatakse ja kaotatakse teadvust, kui just hakkab minema koledaks. Aga kirjanikul lõpeb nõks otsa. On mustavad mõisad ja tumedad metsad, tärgeldet kraed ja pitstav peenus, kuidagi kahtlaselt kummitab… Võta üks ja viska teist. Võtangi, viskangi. Sada aastat hiljem on ütlemata huvitav võtta ja visata. Eeskätt lugeda. Ei mingit päriskoledust, isegi mitte dickenslikku, ei ole rentslirahvast, ei elektrita aega (maha)jäänuseid… Rikkama seltskonna sarmikas ehmlus, ent ometi…

Lõpetuseks: õudsust napib, ulmet samuti, head kirjandust vallandub küll ja veel. «Ulmeguru ulmesari» on väärt, et pilku pidevalt peal hoida, kui enam poest ei leia, kobige raamatukokku, need on veel alles. Ootamatuste ja vau-efekti puudumise pärast ei tohiks muretseda. Nagu heas õudukas/ulmekas kombeks.

Turvaõudukates on oma sarm ja sõnum. Eriti häiritud ajastuis.