Kuid mängus on ka vastuolud. Võistlusklasse peaks olema üks, kuid meeste ülekaal saalis on märgatav. Sooline palgalõhe ja kõrge osavõtutasu tekitavad küsimusi. Pinge tõuseb – kurjus ei tule alati ootamatult, mõnikord sõidab see sisse terve riigi kujul. Kas vastumürk võiks olla armastus ja koostöö? Üks vise korraga, üks sõnum korraga.
Sõbralik müks ja diplomaatia näitab, et rahu pole võimatu. Poolajale minnes on punktid maksimaalsed.
Poolaja mõtisklused: toit, õpetajad ja kommunikatsiooni varjuküljed
Kus on toit, seal mõtted. Lammas taldrikul – aga mina pole lammas, mõtiskleb Marko. Õpetaja, kes on mängu juhatanud, väärib tunnustust. Kehv kommunikatsiooniplaan võib jätta õpetajate palganõudmised täitmata, õigel ajal öeldud sõna võib aga mägesid liigutada. Söömisele eelnenud kätepesu meenutab koroonaajastu sõnumeid, kommunikatsiooni õnnestumisi ja läbikukkumisi. Sama muster kordub – uus automaks, Nursipalu protestid, tselluloositehase hääbunud plaanid. Sõnal on jõud, kui see on ajastatud ja suunatud õigesti.
Sõnumite mõju ei piirdu ainult igapäevaste aruteludega. 22. september on mängupäev ja vastupanuvõitluse päev. Kas see võiks olla ka riigipüha? Powerhouse kommunikatsiooniettevõte proovis seda ideed ühiskonda tuua ja ebaõnnestus. Tegemist oli Riigikantselei hankega, millest nad taganesid. See näitab, et isegi parimad viskajad võivad eksida, kuid need, kes suudavad vigadest õppida, jäävad lõpuks mängu. Ka suurimad viskajad võivad vahel eksida. Marko ikka ka.
Suhtekorraldus pole pelgalt fraaside lihvimine või kriisikommunikatsioon – see on oskus mõista ühiskondlikke protsesse ja neid suunata. Mõnikord piisab ühest täpsest viskest, et avada uksed ja viia sõnum sihtkohta. Poolajal jääb veel hetk järelemõtlemiseks: kas järgmised visked on sihitud või läheb pall raja kõrvale? Mäng jätkub ja iga otsus määrab lõpptulemuse.