Ühe targa ja humoorika naise lugu tema enda teest Sri Lankal

Merilyn Meristo Foto: Artur Kaiküll

Minu suhe «Minu» sarja raamatutega? Ma olen kunagi selle sarja alustanud, olen kirjutanud kontseptsiooni, arutlenud maketi(muudatuste) üle ja osalenud konkreetse maa konkursi nii-öelda võidutöö valimisel, sest enamik viimase kümne aasta jooksul sarjas ilmunust on tulnud läbi konkursisõela. Edasi on mitu võimalust, kõige tavalisem see, et ma rohkem raamatuga kokku polegi puutunud, vaid kaanepildi valikus olen alati osalenud. Ja nii loengi järjekordselt ilmunud «Minu» lugu mõnes mõttes nagu tavaline sarja fänn: tean umbes, mida oodata, aga täpsemalt mitte.

Merilyn Meristo «Minu  Sri Lanka» kaanepilt meeldib mulle väga, püha lootos tekitab lootust. Samamoodi tekitas lootust – et ees on väga eriline humoorikas retk – raamatu esitluse kuulamine netist. Muide, olen suur audioformaadi armastaja, oma käeliste tegevuste ja jalutamiste juurde kuulan lisaks audioraamatutele ja raadiosaadetele igasuguseid vanemaid ja uuemaid raamatuesitlusi. «Minu Aasia» raamatute autor Margus Kalam ja «Minu Sri Lanka» autor Merilyn Meristo tekitasid mu meelest ülihästi kokku klappiva ansambli, kui nad Sri Lanka raamatut esitlesid. Netist leitav, soovitan.

Merilyn Meristo, «Minu Sri Lanka. Tee tööd, siis tuleb paradiis». Foto: Raamat

Nii et alustasin raamatut suure positiivse eelarvamusega ja esimene tuhin läkski positiivselt. Olemas on lugu, kirg, lõhnad, värvid. Lapsepõlvepõnevus ja segadus nende va Tamiili Tiigritega, on nad siis tiigrid või inimesed? Pooljuhuslikult esimest korda Sri Lankale sattumine. Kusagil aga märkasin tasapisi, et mind siiski häirisid mingid justkui-lood ja justkui-pildid, mis justkui ripakile jäid, piisavalt sümboliteks ei muutunud. (Eks see ole häda, kui väga kõrge positiivse eelhoiakuga lugema asud.) Ja häirima hakkas ka see, et vahepeal tuli lehekülgede kaupa liiga keerulist ajalugu. Olin just enne seda lugenud läbi paar sellist «Minu» sarja raamatut, kus ei tulnud kordagi tunnet, et tahaks ajaloost üle hüpata ega ka seda tunnet et «​meh, miks sa seda kirjeldad». Või ka tunnet: kirjelda edasi! Mina oleksin tahtnud näiteks vääriskivide kaevandusest rohkem teada tahtnud, kui juba kohale oli mindud. Isegi kui seal konkreetselt midagi muud ei juhtunud, siis teemalaiendusena.

Selle sarja omapära on autoripositsioon, autor on igal juhul siiralt oma elu kirjeldamas ja pole üldse aus hakata autorit tema elu elamise eest kritiseerima, eksole? Aga see elu tekitab mõtteid. Näiteks olen hakanud mõtlema, et anglosaksi-laadne «valge inimese» roll endistes koloniaalmaades on alati keeruline. Eks ma ise olen ju Indias elades seda frustratsiooni tundnud, kuidas kohalike kavalad petuskeemid ärritavad, kuidas tahaksid vahelduseks olla midagi muud kui nn kõndiv rahakott!

Neid lugusid on haarav lugeda, aga mingil hetkel tundsin, kuidas mu rakurss hakkas muutuma: milline paistab see ilusasti sarisse rõivastunud valgenahaline punapäine õppejõud kohalike inimeste silmis? Arvatavasti natuke neurootiline oma kiiksuga, et tal ei tohi nahka üle kõrvade tõmmata… Ja kusagile jäi kraapima see vajakajäämine, et tahaks saada rohkem lugusid kohalikest, tahaks lihtsa srilankalase rolli end ette kujutada.

Tsunamilood näiteks, see rahvuslik tragöödia. Merilyn leidis küladest kummalised vundamendid ja sai siis teada, et need on tsunami järelmid. Kunagi olid vundamentide peal majad. Mis lood nende majade taga on? Nii et kindlasti on siin raamatus olemas «Minu», aga vahel tundub, et see oleks võinud olla veel suurema empaatia ja uurimisega saavutatud «Minu», mis võtaks kohalike inimeste lood ja tooks need lugejate südamesse.

Eelkõige on see ühe valge targa humoorika naise lugu tema enda teest Sri Lankal, täpselt selline, nagu see tee juhtunud on, konarusteks sel teel on näiteks ilma akendete külaliskorter ja maitsetu lurr, mida kohviks nimetatakse.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.