Epp Petrone noorteromaanist: lugedes oli selline tunne, et jalg kobab: kus see gaasipedaal on?

Mairi Laurik (kodanikunimega Mairi Tempel). Foto: Sille Annuk

Mulle meeldib Mairi Lauriku noorteromaani «Mina olen surm» esikaas. Meeldib õhustik, uude klassi minek. Kui ma olin teismeline, alustasin samuti mitut noorteromaani, mis algasid uude klassi minekuga.

Meeldivalt nostalgiline on see Viljandi linna geograafia, mida mööda saab tõesti kulgeda, tänavaid ja parke ette kujutada.

Mairi Laurik, «Mina olen surm». Foto: Raamat

Aga kõige selle juures... oli mul lugedes selline tunne, et jalg kobab: kus see gaasipedaal on? Mind on justkui lastud huvitavale teele sõitma, aga sõiduk ei võta tuure üles ja käib mingi uimerdamine. Võimalik, et olen liigtempokate lugude ära rikutud (aga kahtlustan, et tänapäeva noored on seda ka). Juhtub ju küll midagi, ootad ja ootad ja hakkabki juhtuma... Aga siiski pean ma selles loos tugevamaks just õhustikku ja ideed. Kuigi idee pole 100 protsenti originaalne, eks neid surma ette nägevaid filme ja raamatuid on ennegi olnud, karakteriloome ja süžee jäävad kohati vajaka.

Samas on tore, et meil on noortekas, kus peategelased on vaat et vana kooli toredad normaalsed noored inimesed. Nii Roomet kui Merit seda on. Ja romaan päädib roosamannaliku rahulik-armsa stseeniga. Ridade vahelt on aru saada, et ilmselt on autoril tulemas teine osa (ja tuligi), aga ma ei saa parata — ma mõtlen sellele, mismoodi oleks saanud selle loo lõpetada ootamatu nn cliffhanger'iga, nii et saadaks lugeja pimesi sammuma riiuli poole uut osa haarama, sest kohe on vaja teada, mis värk see nüüd juhtus...

Nii et jah, mul oli seda raamatut lugedes pidevalt toimetajakepike põues. Arvan, et toimetades oleks selle loo veel hoogsamaks-põnevamaks saanud.