Revolutsioon, mis ei saanud võita, ja ajakirjanik, kes ei suutnud lahkuda

Hongkongi meeleavaldused. Foto: Teele Rebane

Teele Rebase «Minu Hongkong» on üks neist raamatutest, mille toimetamise juures ma ei osalenud, kuigi minu perekonnanimi on kirjastusega ühine, kõike ei jõua. Kui ma nüüd, aastaid hiljem, raamatu kätte võtsin ja lõpuni lugesin, siis vahepeal ütlesin omaette kõva häälega «​Vau!». Saatsin ka autorile teisele poole planeeti sõnumi: «Vapustatud su raamatust ja vabandan, et varem polnud seda lõpuni lugenud!»

Peab tunnistama, et selle raamatu alguspool ja lõpupool on täiesti erinevad. Arenguloo alguses on meil noor tüdruk, tundub, et jõukast perest, harjunud elus oma tahtmist saama, käinud rahvusvahelises koolis ja arvab oma Inglismaale-USAsse pürgivate klassikaaslaste kohta, et nad on lambad, et midagi põnevamat ei plaani. On see kõik ilma filtrita või on ta end utreeritult noore ja uljana kujutanud, ei saagi aru. Igal juhul guugeldab ta ise endale välja Aasia parima ajakirjanduskooli, rahvusvahelise pealegi, paneb ema fakti ette ja potsatabki Hongkongi, eelnevast taustalugemisest hoidudes, et ei tekiks eelarvamusi. Selgub, et rahvusvahelisus on koolis pigem unistus ja kohalikud kaastudengid on kuidagi naiivsed. Probleemid on reaalsed, aga pisikesed, näiteks toakaaslase must juuksekarv ühise duširuumi seinal.

Teele Rebane, «Minu Hongkong. Veel õli tulle!». Foto: Petrone Print

Mäletan ka täpselt, kus ma raamatu omal ajal pooleli jätsin. Tudengipidu, kokaiinitõmbamine, kellegi okse. Teele armastab kirjeldusi ja teeb seda pikalt ja mõnuga, aga kui kirjelduse kiht liiga pikale venib, siis tänapäeva nn ATH-lugeja hüppab üle või paneb üldse kõrvale. Mina paningi kõrvale. Arvasin, et ma tean, mis raamat see on. Kuigi ma teadsin, et raamatu teises pooles tulevad tudengirahutused,  mõtlesin ikkagi, et mis seal nii väga ikka olla saab. Põletavad prügikaste.

Nüüd imestan: kuidas see sai nii olla, et minu radarile ei jõudnud, kui olulised need rahutused olid ja kui palju rohkemat need olid, mitte lihtsalt tudengite mäss. Minu radarile jõudis see ikkagi mingi justkui ebaolulise ja heaoluühiskonna-kapriisilaadse tudengirahutusena. Ma ei oskagi tagantjärele meenutada, kust ma selle info sain, kas ma olin rahvusvahelise PR-tööstuse tagajärg või lihtsalt hajameelne.

Me räägime Hiinast, suurest ülbest Hiinast. Ajalooline õnn ja õnnetus Hongkongi saarele ja sinna tekkinud linnriigile oli omal ajal üleminek Briti ülemvõimu alla, aga mitte päriseks, vaid 99 aastaks! Ja praegu, aastatel 1997 kuni 2047 käib selle linnriigi üleminekuperiood Hiina alla. Mulle meeldis, et Teele ei kõnelnud oma raamatus ajaloost liiga palju, vaid tekitas olukorda mainides uudishimu, mis sundis raamatu kõrvale panema ja juurde guugeldama. Tegin seda raamatu lõppedes, sest järsku läks väga huvitavaks ja pooleli jätta ei saanud enam kuidagi.

Olukord niisiis järgmine: Teele on parasjagu suvevaheajal tööl Tais, kui ta kodu- ja koolilinnast hakkavad tulema ärevad uudised. Selgub, et Hiina on otsustanud üleminekuperioodiks kokku lepitud põhimõtet «üks riik, kaks süsteemi» muuta ja alustada põhimõttega «üks riik, üks süsteem» kohtumõistmise puhul, nimelt muuta olukorda nii, et Hongkongis vahistatud inimeste üle toimuks kinnipidamine ja kohtupidamine Hiinas. Selle otsusega seoses muutuks poliitiline teisitimõtlemine väga palju riskantsemaks, inimesed hakkaksid kaduma Hiina masinavärki. Hongkong pole sellise muutusega nõus ja algavad demonstratsioonid, mida Teele vaatab alguses telekast ja arvutist. Kui ta tagasi Hongkongi jõuab, pole miski enam endine, rahutused on aina hoogu võtnud ja kumuleerunud sisuliselt kodusõjaks. Teele algne motiiv on endale rindeajakirjanikuna nime teha ja kogemusi saada, lisamotiiv tundub olevat adrenaliininälg. Aga peale selle on siin ka täiesti õilsad motiivid nagu armastus (sest loo käigus on Teele oma kodulinna armastama hakanud), õiglustunne (kujutage hetkeks Hongkongi asemel Eestit ja Hiina asemel Venemaad; muide, hongkonglastel on ka oma, kantoni keel) ja vajadus abistada neid, kellel abi on vaja, näiteks blokaadirõngasse jäänud noori.

Piir julguse ja hulljulguse vahel on õrn. Teele jääb vanadest sõpradest kaugemale, isegi uued sõbrad peavad ta samme kohati liiga riskantseteks... Teele muutumine on psühholoogiliselt huvitav lugemine. Mul on üks britist tuttav, kes töötas rindepsühholoogina ja kes iseendal diagnoosis adrenaliinisõltuvuse. See on vajadus olla seal, kus võib midagi hirmsat juhtuda: omamoodi «kartus ilma jääda» ja «kartus, et keegi jääb hätta, kui mind ei ole». Minu tuttav sai lõpuks läbipõlemise diagnoosi ja lahkus kriisikolletest, praegu tegeleb ta langevarjuhüpetega, rahuldab nii oma adrenaliinivajadust. Teelegi jõuab raamatu lõpus surnud punkti. Tema filmitud vägivaldsed videod koguvad maailma (sotsiaal)meedias siiani klikke ja nende vaatamine teeb talle haiget, vähemasti nii ta raamatu lõpus kirjeldab.

Aga Hongkongi ja Hiina seis? See konkreetne seadus jäi vastu võtmata, aga inimesi sai surma ja läks vangi. Teele elab siiani Hongkongis ja töötab sealses CNNis. Hongkongi kohta ütleb ta raamatu lõpulehekülgedel: «Nagu surnud vares tänaval, verine ja rõve, ajuvedelik välja jooksnud...» Mis tunne on elada sellises linnas, mis tiksub tuleviku poole, täie teadmisega, et iseseisvus aina väheneb? Selle kohta ütleb ta raamatus: «Ükskõik, kus suunas Hongkong läheb, lähen mina ka.»

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.