Germaani mütoloogia püha puu Yggdrasil. See on kõige, kaasa arvatud üheksa maailma kese.Foto: illustratsioon raamatust
Puude ja metsaga on seotud rohkem folkloori, mütoloogiat ja maagiat kui mistahes muu teemaga. Kogu maailmas tuntud kui pimedad ja salapärased kohad, kus nõiad teevad pahandust ja elavad hirmuäratavad olendid, on metsad ka iidse maagia ja kõige lummavamate puuliikidega pühapaigad.
Sandra Lawrence'i raamatus «Nõiduslik mets» on ära toodud 50 maailma kõige kuninglikumat ja saladuslikumat puud. Alates kasepuust luuavartest ja pühast õlipuust ning lõpetades sanglepast ukseavade ja elupuuga, süveneb see haarav metsauurimus looduse kõige õilsama liigi nõiaväelisesse ajalukku.
Loe raamatust peatükki, mis kirjeldab ilmapuud.
***
Ilmapuu
Paljudes kultuurides eksisteerib maailma taevaseid poolusi ühendav telg. Axis mundi, kus Maa kohtub taevaga, võib kujutada endast nähtamatut sammast, millel planeet pöörleb, kohalikku maamärki – võib-olla mäge, järve või kaljuformatsiooni – või siis mingit müütilist kujutust. Üks kõige tavalisem on ilmapuu.
Sandra Lawrence, «Nõiduslik mets».Foto: Raamat
Ilmapuu esineb folklooris üle maailma: Haitilt Soomeni, Ungarist Indiani, Jaapanist Siberini. Vahel viitavad lood kindlale puule, mis nüüdseks on juba surnud, aga mille järeltulijaid on hoolikalt paljundatud ja siiani pühaks peetakse. Märksa tihedamini aga on tegu metafoorilise või silmale nähtamatu puuga.
Enamik taolisi puid jaguneb kolmeks osaks, mis kujutavad endast maailma eri tasemeid. Kõige kõrgemates okstes elavad jumalad, tüve piirkonnas inimesed, juured aga on allilma domeen. Seal võib elutseda ka erinevaid loomi. Linnud on tavaliselt elutargad, väärikad ja kõiketeadvad. Maapinnal ning allilmas elutsejad aga on peaaegu alati pahelised ja kurjad. Tüüpiliseks näiteks selle kohta on piiblist tuntud lugu Aadamast ja Eevast ning maost, kes ahvatles neid hea ja kurja tundmise puust sööma.
Ilmapuudest kuulsaim on ehk Yggdrasil, germaani mütoloogias üheksat maailma toetav hiigelsuur saarepuu (Fraxinus). Selle tipus elav hiiglaslik kotkas pole Yggdrasili juuri järava lohe Nídhoggiga kunagi kohtunud, kuid nad vihkavad teineteist, sest orav Ratatoskr veedab päevi mööda ilmapuu tüve üles-alla joostes ja nende solvavaid sõnumeid vahendades. Vahetevahel puu väristab end ja oigab, ennustades Ragnaröki, jumalate ja inimeste maailma lõppu.
Pärsia mütoloogias esineb samasugune lugu haomapuust, mida ka zoroastrianistid pühaks peavad. Selle seemned täidavad maailma kõigi taimedega. Mõne legendi kohaselt elab selle okstes muinaslooline lind Simurgh, juurte all aga konn või madu. Tansaanias elava wapangwa hõimu lugu räägib pärast maailma loomist inimeste ja loomade vahel toimunud suurest sõjast. Loomad tahtsid süüa termiidipesale loodud elupuu lehti ja vilju. Inimesed soovisid püha puu puhtana hoida. Nad võitsid, kuid kaotasid igaveseks loomade heasoovlikkuse.
Vanad egiptlased uskusid, et nende jumalad elasid hiigelsuures sükomooripuus (Ficus sycomorus), maiad aga kummardasid suurt kapokipuud (Ceiba pentandra). Hiina mütoloogias on vaimupuuks fusang ehk «nõjatuv mooruspuu» (Morus), mille okstes kümme päikest iga päev üles-alla ronides puhkasid. Vibukütt Hou Yi lasi üheksa neist taevast alla, jättes alles vaid ühe. Teise legendi kohaselt on fusang koduks ka taevaste kanade pesakonnale, kelle kiremine igal hommikul kogu maailma kodulinnud üles ajab.
Üks populaarsemaid ilmapuid rahvapärimuses on tamm (Quercus robur). Leedu ja Soome versioonides kasvab see õigetpidi, kuid Balti ja slaavi traditsioonid keeravad selle mõnikord peapeale, nii et oksad laiuvad maapinnal ning juured ulatuvad taevasse.
Ilmapuu on ka Põhja-Ameerika põlisrahvaste motiiv, mida irokeesid, huroonid ja algonkiinid põdrakarvade ja okasseaokaste abil hirvenahast rõivastele tikkisid. Servakaared kujutavad taevakuplit, spiraalkeerud puid ja ring päikest. Ka Lätis kasutatakse müstilist tammepuud (austras koks ehk päikesepuu) tikandites, sisustuses ja rahvakunstis. See sümboliseerib maailmakorda ning usutavasti toob kandjale head õnne.