Sinijärv soovitab värsiraamatut: ma võin vahel üsna loll olla, aga mulle meeldis

Apollo parimate raamatute galaõhtu. Tõnu Oja ja Mart Juur. Foto: Konstantin Sednev

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Tõnu Oja kahepoolset värsiraamatut «Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe».

Paar päeva tagasi kuulasin Tõnu Oja esitamas Laur Lomperi luuletusi, ja ka vastupidi. No väga äge oli. Mõlemat pidi. Silmade kaudu lugedes kõik need tekstid päriselt kohale ei jõua. Kõrvutsi kuulates/kullates küll. Ja et märkimisväärne osa noist ongi ju lauldavaiks loodud, siis seda enam, seda enam, sõbrakesed.

Laur Lomper/Tõnu Oja, «Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe». Foto: Raamat

Ma ei olnud paljutki lauludena kuulnud. Mõnd ikka küll. Tõnu (või oli ta Laur parasjagu) rääkis, kuidas Led Zeppelini «Stairway to Heaven» sai ära tõlgit ning laulnud toda klassikalist pala Siiri Sisask. Võtsin raamatust sõnad ette ja panin vana halva Zepi kõrvale tinisema ning kujutlesin Siiri imelist häält noisse sõnusse – oh sa vanakuradi raisakurat! Lähen kas või läbi halli kivi, aga moel või teisel tahan ma seda laulu oma emakeeles kuulda. Muidu mina ei mängi.

Lomper/Oja ei ole ilmselt maailma parim eestikeelne luule. Kuigi ta võib osutuda äärmiselt populaarseks. Olles samas kaugelt etem kui Lauri Räpp või mõni muu räpp või popp või hiphopp või kuubluud või nublud või reketid või breketid või kogu musathlon. Hea, et kõike on! Suur osa kõigest ongi maru hea ning kõik ei peagi olema liig hea. See raamat on, läheb sujuvalt sinna Koržetsi ja Arderi kanti, kes vahel ülejala laulutekstiloojad, ent siis särahtavalt suurepärased. Oja/Lomperi teatav melanhoolne tõsidus naljavisete vahel ongi tõsiseltvõetav.

Kui mina olin veel väikene poiss, ajasin oma luulekõrvas ja lavapildis Tõnu Oja ja Villu Kangurit muudkui segamini. Vaat Villu Kanguri poeetilisi aastakümneid tahaksin samuti säändse vägeva valikkoguna näha. Kellele antud on, andku aga muudkui edasi. Tõnu-Laur tegi tembu ära, jätkugu jõudu ka teistele, keda värvikas eluvärk vaimuka värsivaraga kostitanud. Meid on päris mitu – ei maksa küünlaid vakkade all hoida. Ega vakku küünalde peal. Eriti mitte süüteküünalde. Karburaatorile jäävad näpud. Antagu julgesti tallalauda ning me näeme, kuidas kultuur kohinal kosub. Siin on üks kahepalgeline luuleraamat, mis võiks sobida meele- ja keeleparanduseks väga paljudele eesti keelt mõistvatele inimestele. Ma võin vahel üsna loll olla, aga mulle meeldis. Ja ma loodan, et tõmbab ka teielike luulekeele käima – eks ta rütmjas ja riimjas on, ent veeretab meid eriskummalisematele radadele.