Eesti keeles ilmus Nobeli kirjanduspreemia võitnud romaan «Taimetoitlane»

Lõuna-Korea kirjanik Han Kang. Foto: Geoffroy Van der Hasselt/AP/Scanpix

Loomingu Raamatukohus ilmus 2024. aasta Nobeli kirjandusauhinna võitja Han Kangi vahest rahvusvaheliselt tuntuim (ja ka tunnustatuim) romaan «Taimetoitlane», mille tõlkis korea keelest eesti keelde Anni Arukas. 

Häirivate unenägude tõttu otsustab Yeong-hye hakata taimetoitlaseks, mis põhjustab meelehärmi ja hämmingut nii tema mehes, ões kui ka õemehes. Soov oma keha ja elu üle ise otsustada põrkub ühiskonna ja Yeong-hye lähedaste ootuste ja arvamustega.

Han Kang pälvis 2024. aastal Nobeli kirjandusauhinna. «Taimetoitlane» on esimene koreakeelne raamat, mis võitis rahvusvahelise Bookeri auhinna ja valiti 2024. aastal New York Timesi XXI sajandi saja parima raamatu hulka. 

Kirjastaja sõnul on nii mõneski suuremas keeles olnud «Taimetoitlase» tõlke aluseks Deborah Smithile autoriga kahasse Bookeri auhinna toonud ingliskeelne versioon. Eestikeelse versiooni tõlkis otse korea keelest Anni Arukask. E-kataloogi ESTER andmetel on «Taimetoitlane» alles neljas Eestis ilmunud korea keelest tõlgitud raamat.

Loe raamatust katkendit!

***

Han Kang, «Taimetoitlane». Foto: Raamat

Enne kui mu naine taimetoitlusega algust tegi, ei olnud ma teda kuidagi eriliseks pidanud. Ausalt öeldes ei tundnud ma tema vastu esimesel kohtumisel mingit tõmmetki. Kasvult ei suur ega väike, juuksed ebamäärase pikkusega paažisoengus, ketendav kollakas nahk, silmad ühekordsete laugudega ja põsesarnad pisut esiletungivad, rõivastus värvitu ja justkui isikupärane näida pelgav. Kõige lihtsamates mustades kingades lähenes ta lauale, mille ääres ma ootasin. Ei kiire ega aeglase, ei raske ega kerge sammuga.

Abiellusin temaga seetõttu, et kui temas polnudki mingit erilist sarmi, ei paistnud tal olevat ka erilisi puudusi. Tema leplik loomus, milles ei olnud märgata ei originaalsust ega kiiret taipu ega rafineeritud tahke, tundus mulle igati sobivat. Tema köitmiseks ei olnud vaja teeselda erudeeritust, ma ei pidanud kiirustama, kohtumisele hiljaks jäämise pärast muretsema, ega olnud mul ka põhjust heituda, võrreldes end meestega moekataloogides. Kahekümnendate keskpaigas tekkima hakanud kõhuke ning ponnistustest hoolimata lihasteta jalad ja käsivarred kuni salajase alaväärsuskompleksi tekitanud väikese peeniseni välja – tema puhul ei pidanud ma nende pärast muretsema.

Mind on alati tõmmanud kesktee poole. Lapsepõlves moodustasin kamba endast kaks-kolm aastat noorematest jõmpsikatest, kelle juht ma siis olin, hiljem valisin ülikooli selle järgi, kus oli võimalik küllaldast stipendiumi saada, ning praegu töötan ma ettevõttes, kus minu keskpärasepoolseid oskusi tasustatakse mitte küll uhkeldamisväärse, aga stabiilse palgaga. Nõnda oli loomulik valik abielluda naisega, kes näis olevat maailma kõige tavalisem. Naised, kelle kohta võis öelda ilusad, intelligentsed, silmatorkavalt ahvatlevad või rikkast perest pärit, tundusid mulle algusest peale üksnes ebamugavusi valmistavate olenditena.

Ootustele vastavalt täitis mu naine tavalise abikaasa rolli vaevata. Ta ärkas igal hommikul kell kuus, valmistas riisi, suppi ja tüki kala ning kattis laua; lisaks oli ta juba neiueast peale poole kohaga töötades peret piskuga aidanud. Aasta aega oli ta täitnud õppeassistendi kohuseid arvutigraafika hagwon’is* ning töötas kodust alltöövõtjana koomiksikirjastaja juures, täites jutumulle tekstiga.

Mu naine oli vähese jutuga. Harva palus ta minult midagi; kui tahes hilja ma ka koju ei jõudnud, ei öelnud ta selle kohta sõnagi. Kui meie puhkepäevad juhuslikult kokku langesid, ei teinud ta ettepanekut kuhugi minna. Sel ajal kui mina terve pärastlõuna, teleripult käes, logelesin, püsis mu kaasa oma toas. Vahest töötas, vahest luges – lugemine oli ainus asi, mis väärinuks tema puhul hobiks nimetamist, enamik nendest raamatutest paistsid aga nii igavad, et ei tahtnuks nende kaantki avada; vaid söögiaegadel tuli ta oma toast välja ja valmistas minuga sõnagi vahetamata eine. Tegelikult ei saanud sellise naisega elamine kuidagi huvitav olla. Siiski olin tänulik, kuna mitu korda päevas töökaaslaste või sõpradega telefoni otsas istuvad või regulaarse näägutamisega lärmakaid abielutülisid alustavad kaasad tundusid väsitavad.

Mu naisel oli ainult üks iseäralik joon: talle ei meeldinud rinnahoidjad. Lühikesel kohmakal kurameerimisperioodil panin juhtumisi käe tema seljale, ja taibates, et sviitri all ei olnud tunda rinnahoidjapaelu, olin veidi erutunud. Selgitamaks, kas ta vahest saadab mulle sellega mingeid signaale, jälgisin mõnda aega tema käitumist uue pilguga. Selgus, et ta ei saatnud midagigi signaalilaadset. Kui see aga ei olnud signaal, siis kas see oli laiskus või ükskõiksus? Ma ei saanud aru. Tema silmapaistmatule rinnale no bra-stiil tegelikult ei sobinud. Hoopis parem olnuks, kui ta kandnuks paksu polsterdusega rinnahoidjat, nii ei oleks ma sõprade ees häbisse jäänud.

Juba abiellumise alguspäevil oli mu naine kodus alati rinnahoidjata. Suveajal veidikeseks kodunt välja minnes oli ta sunnitud rinnahoidjat kandma, kartuses paljastada esile tükkivate nibude ümmargusi kontuure, kuid minuti jooksul haakis ta selle lahti. Kui tal siis juhtus seljas olema hele õhuke pluus või liibuvad riided, ei teinud ta väljagi, et lahti haagitud kinnised selgesti läbi paistsid. Minu pahandamise peale pani ta rinnahoidja kinnitamise asemel lõõskavas kuumuses veel lisakihiks vesti selga. Mu naine ütles vabanduseks, et kui rinnahoidja pitsitab, ahistab see tema hingamist nii, et seda ei saa välja kannatada. Rinnahoidja kandmise kogemuseta ei olevat mul aimugi, kui lämmatav see seljas on. Siiski, kuna paistis olevat kindel, et kõik naised tema kombel rinnahoidjaid ei vihka, tundus tema ülitundlikkus küsitav.

Kõik muu muidu sujus. Tänavu jõudis kätte viies abieluaasta, aga et meie vahel polnud juba algfaasiski eriti tulist kirge olnud, ei olnud tekkinud ka erilist tüdimust. Kuna olime praeguse kodu ostmiseni eelmise aasta sügisel rasestumisplaane edasi lükanud, olin hakanud mõtlema, kas poleks mitte aeg, et mõni õrn hääleke mind isaks kutsuks. Kuni leidsin oma naise ühel läinud veebruarikuu varahommikul köögis öösärgis seismas, ei olnud ma kunagi kujutledagi osanud, et meie elu võiks kas või natuke muutuda.

**

Tõlkija märkus: Hagwon’id on eraõppeasutused, kus koolitatakse nii lapsi kui ka täiskasvanuid (olenevalt firmast) neile huvi pakkuval alal või aladel, sageli mõnest eksamist üliedukalt läbi aitamise lubadusega. Kõige populaarsemad hagwon’id spetsialiseeruvad inglise keelele või matemaatikale. Ka muusika-, kunsti- ja spordiharidusse puutuv on nende äride pärusmaa.