/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/27/16740507t1hbc3b.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Joel Jansi raamatut «Rõngu roimad 2: Põrgutõld».
Sinijärve lugemissoovitus: kohe tuli surin keresse, et siit veel peseb, lood ei ole läbi, kõik on alles alanud
Vähe on eesti kirjanduses raamatuid, millele tuliselt järge ootan. Noid, kes uut Melchiori-lugu igatsevad, on kindlasti arvestatav hulk (ma ise tahaksin Hargla puhul lisaks veel Frenchi ja Koulu uuematest tegemistest teada saada). Ja no «Tõele ja õigusele» ilmsesti järgesid ei tule, vähemalt mitte samalt autorilt, biotehnilistel põhjustel. Variautorite jätkulugude kultuur meil praktiliselt puudub, esimese hooga meenub ehk Rannetite kunagise müüviku «Kivid ja leib» põgus jätkamine algautori surma järel. Tehistarkus ja -totrus võivad siin muidugi mängulaua mitmelgi moel upakile kupatada. Kui «Tõele ja õigusele» tekiksid ühtäkki kuues kuni kümnes osa, siis uus lugeja ei saaks vast arugi, kõvatuumsed austajad mõistagi uriseksid. «Kivid ja leib» vaevalt et kedagi kotiks, kui just odavaks igapäevateleseebiks ei vändata.
/nginx/o/2025/03/27/16740503t1hc151.png)
Mineva aasta alul lugesin Joel Jansi «Rõngu roimade» esimest osa ja kohe tuli surin keresse, et siit veel peseb, lood ei ole läbi, kõik on alles alanud. Ja et kiheleb ja kripeldab ja kipitab uue lugemise järele, hüppa või siinsest iseoma ajast paarkend aastat edasi (Jans ju kogenud ulmekirjanik, lubab sellise võrdluse solvumata), et lugeda Alexander Lenzi ja 19nda sajandi Lõuna-Eesti kohta kõik põnev värk korraga ära. Pole ette nähtud. Aga uus annus on käes ja mitte kriipsu võrra pahem, pigem parem, nagu peabki. Autor loeb ennast oma lugudesse sisse ja kirjutab need siis meie jaoks välja. Kuulsus ja au, respekt ja retsept. Retsept on muidugi autori salavalem, ent see töötab ning loodetavasti teeb seda veel kaua.
Rõngu kanti ma väga sageli ei satu, 19nda sajandi algupoolde veel oluliselt harvem. Rõngu mahlu ja siirupeid tarvitan pidevalt, Rõngu pagarite küpsetisi päris tihti ning sellest, et Rõngu kõveras kõrtsis enam ammu kõrtsi pole olnud, on pagana kahju. Loodan, et Jansi tõepoolest ägeduslikud põnevikud ergastavad kodumaist siseturismi ning kõike head, mida Rõngu pakkuda mõistab. Tehtagu kõrts tagasi, küll tullakse ka kirikusse! Lugusid lugemiseks ja taustasid tunnetamiseks näikse rabenevat rohkeste. Soovitus on soe ega kipu jahenema.