/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/31/16747739t1hcbf3.jpg)
Kas eestlane varjab oma seenekohti paremini kui pangakonto PIN-koodi? Kas metsa minnes loeb rohkem koht või aeg? Varjunime Paul Seeneorg taha peituv seenegurmaan jagab oma mõtteid seenekorjamise ajastuse ja metsas liikumise filosoofia kohta. Tema värskelt ilmunud raamat «33 Eesti parimat seenekohta» on praktiline teejuht, mis aitab igaühel kas või mõnegi seene üles leida.
Kas eestlane reedab enne kodumaa kui oma seenekohad?
See on liiga ülespuhutud väljend. See kõlab nagu muusikamaailmast tuttav väljend, et täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa. Ma tean suurepäraseid seenekohti, kust tulete igal viiendal korral tagasi fantastilise saagiga. Need kohad pole tippsaladus, autode parkimisjäljed on ju metsaservas näha, vahel võib kohata ka teisi seenelisi ja kuulda nende hõikeid.
Kus need asuvad?
/nginx/o/2025/03/31/16747694t1h0b94.jpg)
Raamatus on kirjas! Ma olen andnud siin raamatus mõned täpsed vihjed. Mõne metsatuka suhtes on mul tunne, et kui keskpäeval kell 12 on noor kivipuravik veel alles, siis kell 15 on see kindlasti läinud. Kui autost väljudes naeratab teile vastu tuntud naiskoor, siis on mõistlik paar kilomeetrit edasi sõita ja loota paremat õnne.
Lugeja sooviks ikka saada mõnda väga kindlat nõuannet?
Aastad pole vennad! Vahel hakkab hooaeg juulis, vahel septembris. Väljasõit Võsult Rakvere suunas pakub huvitavaid võimalusi ja suundi. Kas ma peaksin viiemeetrise täpsusega ütlema? Siis näiteks Eedeni Maksimarketi šampinjonide lett, see on kolm meetrit porganditest edasi. Kui tahate ise otsida, siis näiteks Aarna pööre kümmekond kilomeetrit enne Põlvat. See pakub ka suurepäraseid nurgataguseid.
Millal on parim aeg seenele minna?
Esimesed kukeseened ilmuvad pärast jaanipäeva või veidi varem. Kuid juunis seenel käimine kujuneb tihti sääskede toitmiseks. Kui juulis sajab, siis võiks juba juhust kasutada. Parim aeg metsa minekuks algab siiski augusti keskpaigast või septembri algusest, kui põud on raugenud, nädalake on vihma valanud ja ilmad on läinud veidi jahedamaks. Seenelkäik võiks olla ka nauditav, mets võiks olla ilus ja kergesti läbitav ning putukad ei tohiks valmistada piina.
Mis on tähtsam, kas koht või aeg?
See on hea küsimus. Siin me jõuame seene korjamise filosoofia juurde! Kui te olete õiges kohas valel ajal, ega te seeni ei saa. Õnne peab olema!
Mida korjata?
Te ei pea tundma kõiki seeni. Hea, kui tunnete põhilisi häid söögiseeni – kivipuravik, kukeseen ja soopilvik. Kuuseriisikat on kerge eristada karvase kübaraga roosakast kaseriisikast, mis vajab kupatamist ehk läbikeetmist. Männiriisikas on samuti suurepärane korjamise seen, mis vajab kahekordset keetmist.
Riisikate peamine tunnus on, et nad eritavad lõigates seenepiima. Kergelt ära tuntavad kivipuraviku ja kukeseene võib otse pannile panna. Seeneraamatutes on tohutult heinikute, kännuseente, lehtrikute, riisikate ja pilvikute pilte. Internetis võite leida tekste, kus seened on lihtsalt sassi aetud.
Kust tuleks seeni korjata?
Ikka metsast! Kui kõnnite korralikus rabalõhnalises männikus, siis tavaliselt domineerivad suurt kasvu soopilvik, tuhmuv pilvik ja veinpunane pilvik ning vahel jääb teele mõni puravik või kukeseen. Need on head söögiseened ja sobivad koos pannile panna. Kuusikus võib olukord olla teistsugune, mina väldin üldiselt kuusikus pilvikute korjamist. Ma üldse väldiksin roheliste ja pruunikate pilvikute korjamist. Samas võib just kuusikus sattuda kuuseriisikate peole.