/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/12/22/15041545t1h0346.jpg)
Alati on nii hea meel, kui sisenen mõne omamaise kirjaniku teosesse ja sinna sisse elades tunnen, et selle teose maailm on vägevalt üles ehitatud, ei mingit hinnaalandust, justkui «tuleb ju oma Eesti oma asju ka lugeda». Mõni aeg enne Tiina Laanemi «Katariina kaaperdab kooli» raamatut lugesin prantslanna Anna Gavalda paljutõlgitud «35 kilo lootust», mõlemad teosed jutustavad tähelepanuhäirega teismelise loo ja mõlemad on tugevad, omamoodi. Natuke on kahel raamatul kattuvusi ka, näiteks kuuris salaja suitsetav tark vanaisa. Ja õnnelik lõpp, kus peategelane leiab pärast üle elatud kivisid ja kände endale ka omavanused sõbrad.
Ma kujutan ette, et Tiina Laanemil on olnud isiklikke kokkupuuteid seda tüüpi lastega… Aga kellel neid tänapäeval poleks. Ma tean ka ise lasteaedades-koolides esinedes seda tüüpi, ta eristub kiirelt ülejäänud rühmast, teda on rühmas tavaliselt üks kuni kolm. Ta on elav, kiire mõtlemisega ja ilma pidurdusvõimeta, talle ei sobi reeglid, ta soovib aktiivselt ja valjuhäälselt esinejale vahele kõneleda, reageerida, küsida. Minul meeldivad sellised partnerid, kes massist välja kasvavad, nad muudavad mu 45 minutit põnevamaks ja unikaalsemaks kogemuseks. Aga ma kujutan ette küll, et tavalisele kooliõpetajale võib see tüüp igapäevase töö käigus närvidele käia. Raamatu parimad osad ongi mu meelest need dialoogid, mis koolitunnis toimuvad. Õpetaja küsib ja peategelane Katariina lihtsalt ei saa midagi parata, tema suust purskuvad vastused välja, mis sest, et küsiti kellegi teise käest.
/nginx/o/2022/12/06/15006242t1he458.png)