Noor arvustab: ma pole mitte kunagi varem lugenud ühtegi raamatut nii heade kirjeldustega

Kaisaliisa Talviste Foto: Apollo

Ne kõik teame tõeliste eestlastena seiklusrikast kogupere jõulufilmi «Eia jõulud Tondikakul». See arvustus siin on aga raamatust, mis annab edasi samasugust südamlikku, jõululikku tunnet ja edastab neid samu õpetlikke mõtteid filmist, kuid seda kõike raamatu kujul. Raamat, millest juttu tuleb, kannab pealkirja «Eia seiklus Tondikakul». Autoriks on eesti filmirežissöör ja stsenarist Anu Aun. Teose on välja andnud Postimees Kirjastus aastal 2019 ehk aasta pärast filmi «Eia jõulud Tondikakul» linastust. Teos pälvis samal aastal parima lasteraamatu auhinna.

Selle seiklusliku lasteraamatu kirjastiil on kergesti mõistetav ja mugav, kuid samal ajal sisaldab teos rohkelt sõnavara arendavaid omadussõnu ja huvitavaid väljendeid. Minu jaoks oli see üks mugav lugemine ka üldiselt lühikeste lugude, suure kirja ja piltide tõttu. Raamatu illustraator Sirly Oder on oma tööd teinud fantastilisel viisil. Ta on loonud palju lummavaid illustratsioone, mis annavad lugemisele tohutult palju juurde. Pildid on armsad ja mingil moel kuidagi hubased ning nende paigutused raamatulehtedel on igati sobilikud, seega ka kujundaja Angelika Schneider on tublit tööd teinud.

Pilt raamatust «Eia seiklus Tondikakul», illustreerinud Sirly Oder. Foto: Postimees Kirjastus

Vaatamata sellele, kuidas ka võrreldes filmiga olid illustratsioonid tegelastest täpsed ja väga head, olen ma sellisel meelel, et isegi kui raamat oleks olnud piltideta, oleksin ma suurepäraselt aru saanud, mida autor oma kirjeldustega mõtles. Ma pole mitte kunagi varem lugenud ühtegi raamatut nii heade kirjeldustega. Fantastilised illustratsioonid ja suurepärased kirjeldused kombineeritult tõstsid selle raamatu kohe veelgi kõrgemale tasemele.

Raamatus puudus otsene minavorm. Ma polnud küll alguses sellega harjunud, kuid see oli tegelikult teose puhul üks toredaid eripärasid, mis muutis selle veelgi iseomasemaks. Nagu juba mainitud sai, on peategelaseks linnatüdruk Eia. Ta on suur koeraarmastaja, kellel on hõivatud priimabaleriinist ema Lilli ja samuti hõivatud tööhimuline isa Oskar. Kuid tänu sellele on nende tütrel üheks isikupäraseks omaduseks see, et ta tunneb rõõmu pisiasjadest. Asjadest, mis on paljudele teistele justkui täiesti tavalised ja loomulikud. Minu arvates on see tänapäeva maailmas palju väärt omadus inimesel. Südamlik ja hooliv peategelane Eia meeldib mulle, sest ta mõtleb lapsele väga omaseid ja reaalseid mõtteid, isegi kui täiskasvanutele või teistele võivad need mõtted tunduda jaburad. See on ka põhjuseks, miks temaga võivad samastuda nii lapsed kui ka noored.

Lasteraamat «Eia seiklus Tondikakul». Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Enamus raamatu tegevusest toimub Tondikaku ja Veskimöldre kandis. Kõik sealsed inimesed on väga kokkuhoidvad ja sealhulgas ka suured loomaarmastajad. Filmist tulevad paljudele meelde naljamehed Laurits ja Moorits. Arvatavasti suureks rõõmuks võin tõdeda, et nad on ka raamatus sama humoorikad ja ägedad.

Suur roll oli ka peategelase Eia vanaisal Otil, kelle juurde Eia, lapselaps, kellega ta kunagi varem koos polnud aega veetnud, talvevaheaega veetma asus. Oti kirjeldamiseks on minu arvates parimad iseloomujooned visadus, rahulikkus, abivalmidus ja südamlikkus. Kuid ega kõik tegelased ei saa ju ühes seiklusraamatus nii rahulikud ja toredad olla. Sellest stereotüübist erinevaks tegelaseks oli selles raamatus Raivo. Raivo on minu arvates ahne, hoolimatu ja ebaviisakas. Ta oli mõtlematu loomade, inimeste ja selles raamatus olulisel kohal oleva metsa suhtes. Tal olid sobimatud ja halvad kavatsused. Kõik see oli ka põhjuseks, miks ta minule ei sümpatiseerinud.

Teose põhiprobleem tundus olevat keskkonnaprobleem seoses lageraiega ja loomade elupaigaga metsas. Mina juhiksin tähelepanu aga hoopiski teistele probleemidele, mida raamatut lugedes märkasin ja millest võibolla antud teosega seoses rääkima peaks. Üheks neist perekonnaprobleemid, mis esinesid raamatus erinevatel viisidel, erinevate inimeste vahel. Näiteks mainisin juba seda, kuidas peategelane tundis, et ta vanematel polnud tema jaoks piisavalt aega. See võib olla põhjuseks, miks ka päriselus mõned lapsed peavad ennast üksiku või ebaolulisena tundma. Teine probleem, mis minule välja paistis, kuid usun, et paljudel võis jääda kahe silma vahele, on enesekindlusega seotud raskused tegelasel nimega Moorits. Temaga sarnaseid uhkeid naljamehi, kes üritavad olla tugevad, aga sisimas on ebakindlad, on palju ka meie tänapäeva maailmas. Asjade naljaks pööramine ja oma tunnete mahasurumine on tänapäeval paljude inimeste viis sellise ebakindlusega tegelemiseks.

Raamatu «Eia seiklus Tondikakul» autorid Sirly Oder ja Anu Aun. Foto: Madis Veltman

Minu arvates käsitles see raamat palju erinevaid teemasid, mis on väga head laste ja noorte silmaringi ja teadmiste arendamiseks. Minule meeldis, et see teos annab edasi õpetusi päriselu probleemide kohta, aga samas on ka väga rahustav ja mugav lugemine. Küll aga jäi mul üks väike detail puudu ja seetõttu leidsin end mõnel korral lugedes hetkeks segaduses. Selleks oli peategelase vanus. Minule endale tundus kohati, et ta on raamatus veidike noorem kui filmis. Seda just vahel tema käitumise tõttu. Kuid teistel hetkedel hakkasin kahtlema ja mõtlesin, et ehk ta on ikka sama vana kui filmis, sest terve raamat oli niivõrd sarnane filmiga.

Aga see, et raamat oli filmiga väga sarnane, pole sugugi halb asi, sest see on hea viis oma mälu värskendamiseks hoopis teisel viisil. Viisil, mis loomulikult on väga kasulik enda arendamiseks ja pakub ka vaheldust. Seega mina soovitaksin seda raamatut lugeda kindlasti ka inimestel, kes on filmi juba kordades näinud. Lisaks sellele soovitaksin kindlasti teost «Eia seiklus Tondikakul» ka looduse- ja loomaarmastajatele, sest kogu raamat tiirleb selle teema ümber. Kokkuvõtlikult ka lapsele või noorele, kes soovib lõbusat ja seikluslikku lugemist. Tegelikult sobib see raamat kõikidele vanustele. See on südant soojendav, seikluslik lugu perest, loodusest, sõpradest ja suhetest.

Selles raamatus köitis mind eriti selline lause peategelase poolt: «Oli lõpmata hea teada, et ole sa nii väike kui tahes, ikkagi on sul võimalik nii enda kui teiste jaoks midagi päriselt olulist korda saata.» Olgu see tsitaat veel üks sind lugema motiveeriv jupike sellest arvustusest. Mõnusat esmakordset lugemist või meenutust filmist!

Arvustuse kirjutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse väljakuulutatud arvustusvõistluse KAPSAS Apollo eripreemia pälvinud õpilane Kaisaliisa Talviste.