/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/19/12383219t1h2d42.jpg)
On raamatuid, mis võluvad oma (ala)pealkirjadega, näiteks Hendrik Pillmanni «Isehakanud jõhvikas Ida-Võlumaal» — kaas jõhvikakarva päikeseloojanguga ning punaste katustega. Juba fakt ise, et üks eestlastele (pool)võõras maatükk looks on tehtud, annab plusspunkte, ma loodan! Autoritüüpki sümpaatne: noor mees, kes otsustab pärast ülikooli lõppu minna õpetajaks. Kodusest keskkonnast minema, Tartust otse Ida-Virusse, ise vene keelt oskamata («mitte sõnagi», väidab ta). Milline lugu!
Raamatu sissejuhatus ongi paljulubav. Ohhoo, seekord pole «Minu…» sarjas mitte värvikas ämm, vaid ema, kes saabub kohe sõna otseses mõttes sissejuhatuse esimesel leheküljel! Avapeatükis ronib ema magava Hendriku tuppa (veel Tartu kodus), sakutab kardinad eest, hakkab asju ümber tõstma ja ärgitab poega poodi tulema, et eelseisvaks iseseisvaks eluetapiks süüa osta. Igal juhul on ta huvitav karakter ja hästi kirjeldatud, kardinavoltide sümmeetriaks sättimiseni välja. Ema on kaasas ka Jõhvi kolimisel, õpetab näiteks, et kolides peab iga raamatu pakkima eraldi ajalehe sisse (vaat siis!) ja ostab pojale hiigelportsu köömneid, aga juba siis hakkab ta tagasihoidlikumaks kahanema ja kaobki üldse ära. Minu instinkt lugude jutustamisel on küll see, et kui sa tood loo avamängus sisse ühe värvika tegelase, siis tuleb temaga edasi minna, vahepeal teda uuesti sisse tuua. Jääb tunne, et mingit osa sellest loost on otsustatud edasi mitte jutustada.
/nginx/o/2021/09/22/14086499t1h0574.jpg)
Samas on raamatu alguspeatükkides üks kummaline lause. Vahetult enne Jõhvi kolimist kohtub Hendrik neiuga ega soovigi eriti enam Jõhvi õpetajaks minna… Ja edasi? Mitte midagi ei tule edasi, alles raamatu lõpus mainib ta, et see neiu on ta eluarmastus. Aga vist mitte Jõhvis? Kas loo autor elas need kaks aastat nii, et sõitis pidevalt Tartu ja Jõhvi vahet? Ma ei pea silmas siin seda, et kõik eraelu tuleks letti lüüa, aga kui juba alustad lauset (tood sisse tegelase), siis peaks selle lausega edasi minema.
Ootasin sellest raamatust eelkõige kahte asja. Esiteks seda, mis tunne on olla noor õpetaja, otse koolipingist klassi ette sattudes. Sissejuhatuses jutustab Hendrik veel omaenda koolieast ja «tagumise pingi pika poisi» needusest. Otseseid koolitunni-stseene ja õpside-toa-stseene on raamatus tegelikult vähem, kui ma ootasin, aga ühte-teist siiski tuleb. Joonistub pilt kergelt ekstsentrilisest ja lastele meeldivast «pikast õpetajast», nagu Hendriku hüüdnimeks koolis kujunes.
Teiseks ootasin raamatust sissevaadet eesti-vene teemaringidele. Sõnagi vene keelt oskamata kolida linna, kus vene keel on domineeriv, mis saaks siin (mitte) viltu minna? Aga Hendriku fookus ei olegi seal. Ta on õpetaja eestikeelses koolis ja ta on positiivse ellusuhtumisega, kes kasutab Eestis suheldes eesti keelt, samas konfliktidesse mitte astudes. Lugusid hakkab talle tasapisi ette tulema ikka. Näiteks tujukas naabrimutt, kes ühel korral karguga lööb ja teisel korral tuppa tahab saada, et Hendriku muusika järgi tantsu lüüa, ise midagi vene keeles seletades.
Igal juhul on Hendrik asjalik ja austust väärt, ta korraldab oma teise «asumisaasta» (minu sõna) lõpuks Jõhvis noorte õpetajate ligimeelitamiseks motivatsioonipaketi! Ja ma arvan, et ta mõjutas mitmekümneid noori seal koolis, lihtsalt oma isiksusega, tuues uusi tuuli sinna väiksesse linna Eesti äärealal. Isiksus on tal omamoodi, sõnapruugis on kohati justkui nõuka-ajast pärit kantseliiti, siis aga täiesti värskeid omaloomingulisi sõnu. Seda raamatut lugedes meenusid mulle Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikud, eestlaste elulood, kus igas omakäelises loos avaneb omamoodi isiksus. Eks need «Minu…» sarja lood on ju ka samasugused eestlaste elulood.